Asfaldiauk vaatas tühja pilguga enese ette ja ohkas. Sirutas käe välja, võttis kausikese vastu, mille muuseumitöötaja talle andis. Ja mugis kivikesi nagu hobune kaeru.

Asfaldiaugu suguvõsa oli olnud kunagi tähtis ja tuntud – Asfaldiauke kohtas kõikjal, sellest ajast peale kui asfalt üldse välja mõeldi.

Aga mis siis juhtus, selle peale ei taha Asfaldiauk mõeldagi – oranžide tunkede ja labidatega mehed tulid tänavatele ja loopisid Asfaldiaugu vanaemad-vanaisad, isa-ema ja õed-vennad kuuma asfalti täis ning teerull rullis nad kõik ühetasaseks, nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.

Kuni ühel päeval trükkis kõige tähtsam ja paksem ajaleht suurte tähtedega ära pealkirja: “Kogu riigis on järel veel üksainuke Asfaldiauk!”

Ja et mälestus vanast suguvõsast lõplikult ei kaoks, pisteti Asfaldiauk muuseumi, kus ta nüüd kurvalt pöidlaid keerutas ja koos puust atrade ja äketega noorusaegu meenutas.

Aga no mida tähendab elu muuseumis, sellest võib iga puust sahk või õllekann sulle pikalt rääkida. Mis tunne on olla eemal aktiivsest elust, värskest õhust, töödest ja tegemistest. See on katastroof!

Kõige rohkem valmistas Asfaldiaugule südamevalu, et tal polnud järeltulijat.

Ja siis juhtus ime. Kõige külmemal talveööl, kui Asfaldiauk paksu lumevaiba all norinal magas (tema koht muuseumis oli väliekspositsioon), sündis talle ootamatult lapsuke. Pisike nagu kirp, polnud sindrit palja silmaga alguses nähagi, aga laps on laps. Asfaldiauk oli õnnelik, ta must süda hõiskas mustas rinnas. Maimuke oli vilgas nagu tulesäde, tuiskas mööda muuseumi ringi, peitis ennast keset pimedat ööd kaameli topisesse, kolistas seal plekist lehmakelli ja nõudis, et ema ta üles otsiks.

Ajapikku sirgus pisike Asfaldiauk ikka suuremaks ja suuremaks – sest oranžide tunkedega meest talle muuseumisse ligi ei lastud. Ja ühel ilusal päeval seisis noor Asfaldiauk põskede õhetades ema ees.

“Ei viitsi enam passida siin kolikambris! Lähen maailma õnne otsima!”

Vana Asfaldiauk silitas lapsukese pead.

“See on õige jutt, poiss! Ma juba ammu ootasin, et sa seda teed!”

Ja noor Asfaldiauk pani reisipauna kokku.

“Vaatan, äkki leidub ka meiesugustele kuskil maailmanurgas paigake, kus tohime elada ja asfalti krõbistada.”

Emal oli selle üle väga hea meel.

“Hoia ennast!” Asfaldiaugu ema kallistas poega

“Kui mõnusa paiga leian, tulen sulle järele!” sosistas poiss.

“Head teed, kallis laps!”

Asfaldiauk seikles risti-rästi läbi kogu Euroopa ja pressis ennast lennukisse, käis Ameerikaski ära. Jäi suurest rändamisest üsna otsa, sai täid, kasvas habemesse, nägi välja nagu luu ja nahk.

Kuskil riigis ei võetud teda sõbralikult vastu. Oranžide pükstega mees oli oma suure labidaga vastas, ükskõik kuhu maailma otsa Asfaldiauk juhtus.

“Ei ole vaese Asfaldiaugu jaoks maailmas kohta!” ahastas Asfaldiauk, nuttis kibedaid pisaraid ja kaotas lootuse. Ta ei tahtnud enam kuskile minna.

“Mu koht on muuseumis,” nuuksus ta.

Lõpuks kohtas ta laial Venemaal kümmet vietnamlast, kes hakkasid Asfaldiaugule auku pähe rääkima: lähme Eestisse!

Asfaldiauk ajas vastu, tal oli kõrini.

“Lähme aga lähme!” mangusid vietnamlased.

Öö otsa istuti suure kuuma vene ahju taga, joodi vabarnavarreteed ja peeti plaani, kuidas üle piiri Eestisse pääseda.

Varahommikul, kui ausad inimesed veel voodis und nägid, ronis kamp vietnamlasi Asfaldiaugu sisse peitu ja Asfaldiauk imbus Põlvamaal üle Vene-Eesti kontrolljoone nagu UFO.

Piirivalve võttis vietnamlased kinni ja saatis Venemaale tagasi, Asfaldiauk aga puges sambla ja pohlavarte alla peitu ja teda ei märganud keegi.

Kui Asfaldiauk oli paar päeva põhja poole rännanud, vaatas ta ülevalt Toompealt sinisele merele, kuulas, kuidas laevad vilet lasksid ja kuidas suured pärnad sahisesid ümber iidse valge kiriku. Tõesti ilus maa. Küll siin oleks tore elada!

Juba samal õhtul leidis Asfaldiauk enesele toreda elupaiga – siinsamas linnaservas, üsna mere lähedal, ilusate moodsate majade vahel. Ja hakkas ennast agarasti suuremaks närima.

Juba pisikesest peast, niipea kui Asfaldiaugule hambad suhu tulevad, krõbistab ta asfalti süüa. See ongi ta igapäevane söök. Ja kui ta on ükskord vana ja krimpsus, hambaid enam suus ei ole, imeb ta poriloigust muda ja pritsib möödakäijad veega läbimärjaks – suure kaarega nagu vaal.

Asfaldiauk on ka paras maiasmokk ja tema vaieldamatu lemmikmaiustus on sool. Asfaldiauk võib ämbrite kaupa soola keresse ajada – nagu Heeringas kunagi tegi, kui ta kuival maal elas ja rohtu sõi.

Asfaldiaugu kõht hakkab alati rõõmsalt korisema, kui nurga tagant ilmub välja auto, mis tee peale soola puistab. Asfaldiauk lausa väriseb suurest heameelest seda autot nähes. Ja tee sisse tekivad praod.

Mööda teed, kuhu Asfaldiauk ennast elama sättis, sõitis rõõmus ümmarguse näoga mees, kellel oli suur maastur.

Asfaldiaugule meeldis väga, kui maastur temast läbi sõitis. Mida teravamate naeltega olid maasturi kummid, seda mõnusam tunne Asfaldiaugul oli. Vahel oli see isegi nii hea, et Asfaldiaugu tagumine jalg tegi võnt-võnt-võnt – samuti nagu kassil või seapõrsal, kui sa teda kõrva tagant sügad.

Asfaldiauk kasvas jõudsalt.

Ükspäev sõitis suur maastur jälle prõmdi Asfaldiaugust läbi ja Asfaldiauk kiunatas rõõmust, aga sellega asi ei piirdunud. Asfaldiauk oli vahepeal suuremaks ja sügavamaks kasvanud ja maasturi esisild sai august läbi sõites hirmsa paugu.

Mees hüppas autost välja, laskus käpuli ja vahtis auto alla ning ta nägu läks vihast punaseks.

“Kõver nagu kapsaraud!!!” kostis mehe vihane hääl auto alt.

Mees ajas ennast püsti, kloppis püksipõlved puhtaks ja tormas ajalehetoimetusse. Lõi ukse lahti ja jooksis trepist üles peatoimetaja kabinetti.

“Leheneegrid, kas te tööd ka teete!” hüüdis maasturijuht.

Peatoimetaja kobises midagi vastuseks, aga see punase näoga meest ei huvitanud.

“Kuna Tallinna linnavalitsuses nagunii keegi ei liiguta, tuleb mul endal tegutseda! Ma ostan endale ise asfaldimasina!”

Peatoimetaja kirjutas selle jutu püüdlikult üles.

“Sõidan terve Tallinna risti-põiki läbi ja lasen asfaldiaugud lörts-lörts asfalti täis,” karjus punase näoga mees ja jooksis head aega ütlemata trepist alla.

“Kas saab ükskord siin linnas kord majja või ei saa!” kostis veel trepikojas ja uks lajatas kinni.

Ümmarguse näoga kuri mees, nagu Asfaldiauk ajalehest teada sai, oli Jüri Mõis.

Asfaldiauk võttis jalad selga ja tegi Jüri Mõisa koduteelt vehkat. Mine tea, äkki ostabki, hull inimene, endale asfaldimasina ja sõidab põrinal kohale.

Asfaldiauk elas tagasitõmbunult nagu mõni salapärane kuulsus. Hiilis mööda kõrvaltänavaid ja larpis ennast ääreni vett täis – et tema suurust ja sügavust näha ei oleks. Ja püüdis aeg-ajalt lõksu mõne ettevaatamatu auto.

Ta oli nii suureks kasvanud, et autod, mis temast kogemata läbi sõitsid, enam omal jalal edasi ei saanud.

Pole paha, mõtles Asfaldiauk.

Ühel päeval peatusid Asfaldiaugu äärel kingad, mis olid tehtud üliharuldase ja ohtliku eluka nahast ja olid ülimalt šikid.

“Eritellimus,” mõtles Asfaldiauk, ja tõstis alandlikult silmad.

Kingade omanik oli sama šikk nagu ta jalavarjud.

Poolt nägu kattis lühike habeme oras, seljas oli vetthülgav ja kandadeni ulatuv ratsamantel, peas laiaääreline kaabu, kõrvas säras tilluke briljant.

Asfaldiauk ei olnud kaabuga meest varem näinud, aga oli temast hirmulugusid kuulnud. See oli Doktor Valdmann, kuulus ja õpetatud suurvaim, Asfaldiaukude hirm.

18 korda oli Doktor Valdmann lasknud ennast kõrgetes teadustemplites koolitada. Ta oli teaduste doktor ja Asfaldiaukude täiskühveldamise õppetooli mittekoosseisuline professor mitmes ürgvanas ülikoolis.

“Tere, auk!” ütles Doktor Valdmann.

“Tere!” vastas Asfaldiauk.

Pealtnäha on Doktor Valdmann mees, keda Asfaldiauk peaks kartma nagu tuld, tegelikult ei teinud Doktor Valdmann Asfaldiaukudele iial liiga. Tal polnud selleks lihtsalt aega. Ta leekis mööda maailmakuulsaid ülikoole – selleks puhuks pani ta selga lumivalge kitli ja pähe kõrge papaaha – ja rääkis Asfaldiaugust.

“Kuule, auk…” ütles Doktor Valdmann.

“Noh?” vastas Asfaldiauk.

“Ma pean esinema ühe vana ülikooli väärikas aulas, kus arutatakse, kuidas luua Tallinnasse Üleilmset Asfaldiaugu-vastast Keskust. Tahaksin sinuga täpsustada üht detaili, mis mu ettekandele kõvasti kaalu lisaks.”

“Aga palun!” ütles Asfaldiauk

“Ütle nagu mees mehele – kuidas see paljunemiseasi Asfaldiaukudel käib?” Doktor Valdmann punastas kergelt.

“Oh, kallis Doktor Valdmann, see siis nüüd mingi küsimus!” Asfaldiauk palus Doktor Valdmannil auguserval istet võtta ja seletas asja ausalt ära.

“Kui Asfaldiauk öösiti mööda tänavaid ringi käib, hammustab ta siit ja sealt endale parajaid asfaldi -suutäisi. Ta ampsab neid suutäisi öö jooksul umbes kolmsada.

Ja kui auke, mis hammustustest järele jäävad, keegi kolme päeva jooksul ära ei paranda, ärkab hammustus ellu. Temast saab Asfaldiauk ja ta hakkab ise asfalti sööma. Nii see käib, Doktor Valdmann. Nagu näete, ei olegi eriline kunst!”

“Ole sa tänatud!” Doktor Valdmann ajas ennast auguservale püsti.

Heitis kiire pilgu kilukarbisuurusele käekellale oma randmel, teatas kahetsedes, et pole aega seda meeldivat vestlust jätkata. Võttis taskust lumivalge rätiku, eemaldas sellega kingalt poripritsme ja istus autosse.

“Muide. Kas sa ikka tead, kuidas su nimi ladina keeles kõlab?” küsis Doktor Valdmann aknaklaasi alla keerates.

“Ei tea!”

“Cavum viae,” üles Doktor Valdmann sõbralikult. “Aga võid öelda ka Cavus viae. Sõna via käändub kui reeglipärane sõna.”

Doktor Valdmann tõmbas autoukse kinni ja vuras lennujaama poole.

Asfaldiauk tundis, et Doktor Valdmanni karvase kuue sees oli varjul hea hoolitsev süda. Tema poolt pole ohtu karta.

“Põnt-põnt-põnt!” kostis Asfaldiaugu kõrvu kummaline heli.

Iga sekundiga jõudis see heli Asfaldiaugule lähemale.

“Kas mõni eelajalooline loom?”

Äkki kukkus Asfaldiauku ümmargune korvpall ja varsti piilus üle augu serva prillidega kiilakas tüüp.

“Mul läks pall kaduma!” ütles tüüp.

Asfaldiaugu süda täitus sooja tundega, sest see mees oli talle mitte ainult tuttav, vaid ka sümpaatne.

“Säh, Kalle, siin see on!” vastas Asfaldiauk.

“Oo, sa tunned mu ära!” muheles Kalle Klandorf, Tallinna abilinnapea, endine võmm ja kuulus korvpallitreener.

Erinevalt Doktor Valdmannist ütleb Kalle otse välja: “Ega neid Tallinna teid Asfaldiaukudest puhtaks ei saagi!”

“Miks nii murelik?” küsis Asfaldiauk.

“Nagu sa ise ei teaks!” vastas Kalle.

Asfaldiauk teadis suurepäraselt. Teed on aukusid täis. Linnapea tahtis Tallinnas suuri vormelivõistlusi pidada, aga Asfaldiaukude pärast jääb see ära.

Kalle vaikis.

Asfaldiauk: “Vormelivõistlus polegi tegelikult hea mõte, kui aus olla. Milline müra! Tänapäeva inimesel on närvid läbi, ta vajab vaikust!”

“Kah õige.”

“Nimeta mõni spordiala, mida harrastatakse vaikuses ja värskes õhus!”

“Peale korvpalli praegu ei meenu midagi…”

“Golf, kallis Kalle!”

“Golf!?”

“Kui tänavad on auke täis, on tänavad ju suurepärane golfiväljak!”

Kalle kargas püsti ja oli nii õnneliku näoga, nagu oleks vana hea Andres Sõber talle midagi ilusat öelnud.

“Vaat see on mõte!” sosistas Kalle.

“Ma räägin!” hüüdis Asfaldiauk. “Okei. Te ei saanud Tallinna vormeli sõidu Grand Prix’ etappi, mis sellest enam taga nutta. Miks te ei võiks siia saada golfi etappi? Ja selleks on asfaldiaugud suurepärased. Vaata, kui hästi kõlab – asfaldigolf!!

“See meeldib Linnapeale ka!”

“Anna siis minna!”

Kalle võttis palli kaenlasse ja keeras minekule, ta mure oli murtud.

Helesinised kõrge kontsaga kingad, kingadega toon-toonis mantel ja lauvärv. Ja soeng, samuti helesinine! Kaugelt näha, et inimesel on maitset.

Aga pea tundus tšikil olevat pilvedes. Või on ta välismaalane, esimest korda siinkandis, ei tea, et Tallinn on miljoni Asfaldiaugu linn ja et siin peab vaatama maha, mitte üles taevasse.

Helesinine kingake oleks Asfaldi auku astunud ja neiu oleks kontsa murdnud ja mine tea, mis veel oleks juhtunud. Viimasel sekundil tõmbus Asfaldiauk pool meetrit kõrvale.

Daam kiljatas, aga jäi teele pidama. Ta lõi kaht kätt kokku ja tänas Asfaldiauku ülevoolavalt. Ta oli Asfaldiaugu galantsusest tõesti rabatud.

“Mu nimi on Keit Pentus.” Daam sirutas kinnastatud käe. “Mida ma saan sinu heaks teha, aulik Asfaldi auk?”

“Üks mure mul tõesti on...” tunnistas Asfaldiauk.

“Räägi julgelt! Räägi-räägi!”

“Kuni Tallinnas elab selline mees nagu Valdo Randpere ja kuni tal on kange soov Tallinna linnapeaks saada, ei tule minul õhtuti und.”

“Tõsi?”

“Just nimelt!” ohkas Asfaldiauk. “Kui Valdo tõesti linnapeaks saab, paneb ta kinni kaks asja – Tallinna televisiooni ja asfaldiaugud…”

Asfaldiauk ohkas veelgi sügavamini.

“See on tal vana vimm,” ütles Keit. “Omal ajal putkas ta Nõukogude Eestist Rootsi, sest talle ei meeldinud asfaldiaugud!”

“Kui Valdost kuidagi jagu saaks, oleks super!” ütles Asfaldiauk unistavalt.

“Keit!” hüüatas Asfaldiauk äkki. “Mis oleks, kui asutaks Tallinna asfaldiaukude kaitseala!”

“Ma pole küll kuulnud, et keegi kuskil asfaldiauke kaitseks!”

“Aga kusagil mujal polegi asfaldiauke! Sellise tihedusega asfaldiauguasurkond on midagi erakordset!”

Keit pilgutas asfaldiaugule silma ja helesiniste sätendavate kingade klõbin eemaldus lustakalt.

Keit pidas sõna. Ta asutas Tallinna Asfaldiaugu kaitseala.

Lisaks sellele hakati Tallinnas pidama asfaldiaugugolfi MMi, mille patrooniks sai Kalle Klandrof.

Ja ülima pidulikkusega avati Tallinnas Asfaldiaukude Vastu Võitlemise Ülemaailmne Keskus, mille au esimees on Doktor Valdmann.

Asfaldiauk kutsus oma vana ema muuseumist Tallinna, ja siinsel kaitsealal nad nüüd elavad ja neid sünnib aina juurde.

Ja nad ei sure iial.

Randpere emigreerus.

Jüri Mõis kolis maale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid