Stefan Sagmeister: “Ilu on osa sellest, mida tähendab olla inimene”
Ma arvan, et Austria kaks olulisimat ekspordiartiklit Ameerikasse on Arnold Schwarze negger ja Stefan Sagmeister, ausalt. Stefanil (50) pole loomulikult sellist kuulsust kui esimesel, kuid ta on piire ületav looja, kes omal kombel suudab mängida nii kommertsdisaini väljal firmas Sagmeister & Walsh (Sagmeister ja tema partner Jessica Walsh) kui ka vabaloomingus, mis on pigem kontseptuaalne kunst, reeglina kirjale tuginev.
Sagmeister võib võita nii Brno disainibiennaali peaauhinna Levi’se reklaamplakatiga kui kujundada plaadikaasi Rolling Stonesile, Talking Headsile ja Lou Reedile, keda ta sundis parema pildi saamiseks masturbeerima.
Ta võib olla masohhistlik ja kirjutada plakati jaoks teksti noaga oma kehale.
Aeg-ajalt teatab Sagmeister maailmale, et võtab disainitööst vaba aasta ja läheb rändama.
Räägite oma firma kodulehel palju koostööst äriklientidega, kuid teete samas ka palju sellist, mida võiks nimetada (installatsiooni)kunstiks. Kas siin pole vastuolu?
Me oleme väga õnnelikult professionaalselt seotud mõlema maailmaga. Ja samamoodi olen mõlema maailmaga seotud ka kui inimene. Kui ma lähen moodsa kunsti muuseumi ja pärast seda supermarketisse, olen see ikka mina, Stefan, kes suhtleb mõlemaga. Meie endi algatatud tööd, mis on rohkem kultuurile orienteeritud, mõjutavad tihti meie ärilisi töid, ja vastupidi. Puhtmajanduslikult võttes oleme leidnud, et kunstimaailm on julmem, korrumpeerunum ja vähem õiglane kui disainimaailm.
Kas valite kliente, tuginedes oma väljakujunenud stiilile?
Me ei otsi kliente, nad tulevad tavaliselt ise. Ma ei ole selle üle just uhke, sest arvan, et oleks hea, kui me võtaksime ise kontakti inimestega, kellega tahaksime koos töötada. Kuid kuna mulle väga ei meeldi seda teha ja kuna meie uksele koputab palju rohkem kliente, kui me saaks vastu võtta, on asjad jäänud, nagu on.
Kas graafilisel disainil on veel eri maades alles rahvuslikke traditsioone? Või on globaliseerumine teinud oma töö ja kõik on nüüd kõikjal üks ja sama?
Rahvuslikud traditsioonid disainis olid palju selgemalt näha, kui ma käisin kunstikoolis; võis kergesti eristada prantsuse plakatit itaalia omast, šveitsi kirjatüüpi norra omast. Silmanähtavalt on need piirid hägustunud, kuid ma olen veendunud, et see ei jää nii. See ei ole lihtsalt inimkonna huvides, et kogu maailm oleks kõikjal ühesugune. Disainerid, kes suudavad kasutada oma kultuurilisi juuri kaasaegsel moel, saavad väga edukaks.
Oled pärit Austriast, üsna väikesest riigist, mis on kultuuriliselt sarnane pigem Eestiga kui USAga. Mis on tegelikult austrialik? Kas su taust aitab töötada globaalses disainiruumis?
Ma tulin New Yorki, kui olin 18. Kasvasin üles Austria Alpide väikelinnas ning olin alati soovinud elada suurlinnas. New Yorki tulles sain kohe aru, et tahan siin elada.
Viimane kord, kui Austria oli TÕESTI unikaalne, oli 1900. aasta paiku, Viini setsessiooni ajal, kui võis selgelt eristada austriapärast art déco’d. Praegugi on Austrias huvitavaid arenguid, näiteks näitusekujunduse vallas, ja loomulikult kuulsaid nimesid arhitektuuris, nagu Hans Hollein, Coop Himmelb(l)au ja mitmed nooremad bürood. Kuid paljugi nende tehtavast pole tingimata unikaalne Austria jaoks. Juugendstiili ajaloolise mõju tõttu on ka võib-olla vähem vastandumist kunsti- ja disainimaailma vahel.
Muidugi muutis elu New Yorgis minu disaini oluliselt. Minu arusaamine publikust muutus täielikult. Austrias töötades püüdsin puudutada teisi disainereid, New Yorgis tahtsin ma avaldada muljet tegelikule vaatajale.
Kes on su olulisimad õpetajad ja mõjutajad?
Tibor Kalman (Ungari päritolu USA disainer, 1949–1999 – Toim.) oli ainuisikuliselt mõjukaim persoon minu kui disaineri elus, mu üks ja ainus disainikangelane. Kui olin 25 aastat tagasi New Yorgis üliõpilane, helistasin talle igal nädalal ja sain M & Co (Kalmani disainifirma – Toim.) retseptsionistiga vägagi tuttavaks. Kui Kalman lõpuks nõustus minuga kohtuma, tuli välja, et mu portfoolios oli üks visand, mis oli kontseptsioonilt ja teostuselt lähedane ideele, mille kallal M & Co parajasti töötas. Ta tõttas kohe mulle näitama prototüüpi, kartes, et ma ütlen pärast, et ta varastas idee mu portfooliost. Ma olin nii meelitatud.
Kui ma viis aastat hiljem seal lõpuks tööle hakkasin, avastasin, et kõige enam eristas Kalmani firmat kõigist teistest tema uskumatu müügimeheoskus. Muidugi oli inimesi, kes olid sama nutikad kui tema (ja kindlasti olid paljud temast paremad disainerid), kuid keegi teine ei suutnud müüa oma kontsepte ilma mingite muutusteta, anda ideid muutmata kujul publiku kätte. Keegi teine polnud nii kirglik. Ülemusena polnud tal süümepiinu oma klientide või töötajate vihaleajamise pärast (mäletan tema reaktsiooni logole, mille kallal olin nädalaid töötanud ja mille üle olin väga uhke: “Stefan, see on KOHUTAV, lihtsalt kohutav, ma olen nii pettunud”). Tema suur süda säras sellele vaatamata. Tal jätkus vaprust kõigega riskida.
Tiboril oli kummaline nõks nõu andmiseks. Ta puistas tarkuseteri jämedas keeles, mis hiljem said kuulsaks tiborismidena. “Kõige raskem asi disainifirmat pidades on mitte laieneda,” ütles ta mulle, kui ma avasin oma väikese stuudio. “Lihtsalt ära mine sinna ega raiska raha, mida nad sulle maksavad – või sa oled reklaamiagentuuride lits kogu ülejäänud elu,” oli tema hüvastijätulause, kui kolisin Hongkongi, et avada seal Leo Burnetti (rahvusvaheline reklaamiagentuuride kett – Toim.) disainistuudio.
Ta oli alati õnnelik ja valmis hüppama ühelt alalt teisele, nii korporatiivdisaini, tootedisaini, linnaplaneerimisse, muusikavideoisse, dokfilmidesse, lasteraamatuisse kui ajakirjatoimetamisse.
Kõike käsitleti mantra järgi “sa pead kõike tegema kaks korda, esimene kord sa ei tea, mida sa teed, teisel korral tead, kolmas kord on igav”.
Ta tegi head tööd, jagas häid ideid heade inimeste jaoks.
Millal võtad järgmise vaba aasta?
Kui pean kinni oma tavalisest graafikust, siis umbes kolme ja poole aasta pärast.
Kas usud trükikunsti lõppu ja puhtalt digitaalset tulevikku?
Jah. Trükitu võtab endale kollektsionääridele mõeldud nišituru.
Kuidas mõjutavad disaineri tööd arvutid ja erinev tarkvara?
Kõik suured muutused möödunud sajandi disainis olid tehnoloogiast tõugatud. Kuid ma arvan, et on lihtne arvuti uskumatult lõputuisse võimalustesse ära eksida. Kuna arvuti võib teha nii palju, siis on alati oht minna lihtsamat teed. Brian Eno tunnistas kunagi ühes intervjuus, et elektrikitarrist sai 20. sajandil domineeriv pill, kuna see on loll instrument, mis oskab teha nii vähe, et julgustab mängijaid katsetama pilli võimaluste piire.
Õppida tööriistu kasutama on VÄGA väärt ettevõtmine. Minu kogemus on, et uskuda töökvaliteedi paranemisse paremate töövahendite kasutusele võtmisega iseenesest on illusioon. Olin kunagi rokk bändides, mõeldes, et kui meil oleks sama head võimendid, pillid ja PA-süsteemid kui meie iidolitel, oleksimegi sama head kui nemad. Kui ma nägin hiljem mõnda neist bändidest proovi tegemas, sain aru, kui totaalselt, kui üleni ma ekslik olin.
Kasutame oma stuudios võimalikult uusi arvuteid ja tarkvara, sest nad teevad argitöö pisut kergemaks. Nende mõju töö kvaliteedile on marginaalne.
See ei vasta muidugi tõele juhul, kui tegelda uutele tehnoloogiatele tuginevate kontseptidega, mis lihtsalt poleks arvutit kasutamata võimalikud.
Kas ornament on kuritegu, nagu Adolf Loos (Austria arhitekt ja disainer, 1870–1933 – Toim.) kunagi ütles?
Ma arvan, et ta ei uskunud seda isegi. Ta disainis komplekti ilusaid klaase õrna ornamendiga Austria firmale Lobmeyr, mis on neid tootnud katkematult 80 aastat.
Ta lisas kirja soovitustega, millised ornamente tuleks klaasile graveerida: liblikad, aktifiguurid, väikesed loomad jne.
Ilmselt armastas “Ornamendi ja kuriteo” autor ornamenti.
Kuid tal ei olnud võimalust neid ornamente ise lõpetada. Nii pöördus Lobmeyri omanik Leonid Rath minu stuudio poole, et tellida need nüüd, 80 aastat hiljem.
Me tegime kujunduse 14 klaasist koosnevale komplektile nimega “Taevas ja põrgu”, ornamendid, mis kujutavad seitset taevalikku voorust ja seitset surmapattu.
Seega, võitlus pole mitte lihtsa ja keerulise või selge ja ornamentaalse vahel, vaid armastusega disainitu ja hooletult tehtu vahel. Ilu on osa sellest, mida tähendab olla inimene.
Stefan Sagmeister esineb 13. aprillil Tallinnas Eesti Disainikeskuse ja ADC*Estonia koostöös korraldatud seminaril “Kuidas puudutada südant”.
■Graafiline disainer ja tüpograaf
■Sündinud Bregenzis, Austrias, elab ja töötab põhiliselt New Yorgis
■Rolling Stonesi, Aerosmithi, Lou Reedi, Pat Metheny jt plaadikaante autor
■Raamatute “Made You Look” (2001) ja “Things I have learned in my life so far” (2008) autor
■Vaata ka www.sagmeisterwalsh.com
