Nädala album: Rammestunud disko ja unenäo-pop
Zebra Island “Saturnine”
(I Love You Records)
Tuleb küllap igaühel ette sattumisi seltskondadesse, milles kõik on suhtluse pealispinnal justkui tuttavad ja vastakuti mõnusad ja kuhugimaani usaldavad... aga sisimas tunned ikka, et neid seal ühendab midagi enamat – kool, mingid peod või mine tea mis elutunnetuslikud seosed – ja sina oled sellest kõigest välja jäetud mingile nõrgemale levelile, igaveseks. Ega saa kunagi üheks nendest.
Mul on sama tunne, kui seda Zebra Islandi plaati kuulan. Seda on nüüd juba omajagu arvustatud (ja kiidetud, isegi ülistatud), lastud bändil kõnelda (ja ennast kiita). Ma loen Müürilehest, kuidas see on bändi jaoks üks põnev plaat, sest laulud on nii erinevad. Ja et neis on ka mingi tumedam ja süngem allhoovus. Ja ma ei saa seda kuulates kätte.
Oh ei, mitte et “Saturnine” vastumeelt oleks. Enam kui need uuemad paralleelid, mille kuulmistki ma õieti ei mäleta, kangastub mulle Saint Etienne – ideaalpop, mis on viimaks liiga siidine, eneseteadlik ja kultuurne, et olla päriselt ideaalne. Päris-ideaalpop on miski, mis küll üritab olla feik, kuid kukub kogemata siiralt välja; mis üritab peale minna madalaimale ühisnimetajale, kuid osutub ikkagi kuidagi tulnuklikuks, kätkedes mingit ebainimlikku võõritust. Ja on ometi just seetõttu ootamatult, kurkupitsitavalt oma.
Saint Etienne – kuidas nad mulle ka kohati meeldiks – ei ole seda peaaegu kunagi. Ega ka Zebra Island. Nad on siin ja jäävad eemale. Kõik on kena, maitsekas, pisut rohkem kui chillout. Üsna ühes tempos ja tonaalsuses (või pole mulle tõesti antud selle olemise varjundeid tabada). Jah, mulle on korda läinud ja läheb nende “Everything Might”, aga see on kohe plaadi algul ära ja edasine on mu jaoks kogum selle variatsioone, mille otstarbekuses ma lõpuni veenduda ei suuda.
On mõnda, mis hälbib, vihjates mingitele salaustele ja hämaratele käikudele küütlevate eesriiete taga. Taustavokaali moonutused “Thank Yourselfis”, “Don’t Look Now” cocteau twinslikud võnked. Selle bändi sees võib olla veel üks, mis on palju suurem kui välimine. Aga ma võin seda vaid aimata, ma ei pääse selleni. Mulle jääb jahedailuline disainmuusika ja tunne, et ju ma siis ei väärigi sellest enamat kuulma.
