Eesti kuulsaimat spordireporterit pole tegelikult olemas
Eesti kõige popimate spordilugude autor Risto Mehine kirjutab Postimees online’is rindadest ja siredatest säärtest.
“Räikkoneni vend Rami: Kimi on mu vend”.
“Fotod: rinnahoidja koju unustanud Rihanna rõõmustas korvpallipublikut”.
“Pildid: Soome fitnessikaunitari keha on tundmatuseni muutunud”.
Need on näited Postimehe spordiportaali viimaste kuude lennukamatest lugudest, mille ühiseks nimetajaks on nende autor Risto Mehine. Kes on see erakordselt viljakas spordireporter, kelle kollased uudislood ajavad konservatiivsematel spordisõpradel harja punaseks ning kelle kirjatööd toovad Postimehe sporditoimetusele iga nädal mitu vihakirja?
Ekspress uuris Postimehe köögipoolt ja selgus, et Risto Mehist polegi olemas. “See nimi sai võetud puhtalt seepärast, et tegin põhikohaga tööd teisele firmale ja ma ei tahtnud oma nime Postimehes kasutada,” tunnistab Risto Mehise identiteedile alguse pannud spordireporter Oliver Lomp.
Kui Lomp Eestist lahkus, jäi Mehise nimi ripakile. Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv nägi aga sellel potentsiaali. Just nende lugude juures, mille all tõsised spordilugude autorid oma nime näha ei tahtnud, kuid mida nad pidid kirjutama. Enne Mehise ilmumist kirjutati selliste “sopakate” autoriks reeglina lihtsalt postimees.ee.
Tõsi, leidus ka erandeid. Endine Postimehe spordireporter, praegu end Tallinna Televisiooni ja Õhtulehe vahel jagav Andres Kalvik kirjutas sportlaste vallatute kurvidega elukaaslastest oma nime all, kuid sai peagi teenimatult selliste lugude firmanäoks.
Oma reporterite maine säästmiseks võttiski Pahv sahtlist taas välja Mehise. “Mulle ei meeldi, kui lugudel pole autori nime all. Aga kuna ka tõsist analüüsi tegev ajakirjanik ei taha enda nime selliste kergemate uudistega seostada, siis saigi see nimi kasutusele võetud – mehine ja sportlik nimi ju see Risto Mehine,” selgitab Pahv.
Vähe sellest, toimetus andis hagu juurde ning Risto Mehisele tehti Facebookis konto, kus esimese hooga lisati sõpradeks hulk aktiivseid poliitikuid nagu näiteks Urve Palo ja Evelyn Sepp. “Sepp võttis paugupealt sõbrakutse vastu,” märgib Pahv naerdes.
Pahv, kes on spordiajakirjanikuna töötanud juba paarkümmend aastat, ei näe midagi halba selles, et nad kollaste spordiuudiste avaldamiseks fantoomajakirjaniku lõid. “Olen ka ise pseudonüümi kasutanud, üheksakümnendatel, kui olin Eesti Elus sporditoimetaja. Ühe nime alt kõiki lugusid teha oli üksluine ja nii oli mul seal ka valenimi.”
Risto Mehise ajakirjandusse toonud Oliver Lombi jaoks oli aga naiste seelikualusest ja spordimaailma lollustest rääkivate lugude kirjutamine üks põhjuseid, miks ta ajakirjandusest lahkus. “Klikke nõutakse. Ja klikkide järgi vaadates näib, et sellised uudised inimesi huvitavad. Nii neid ka toodetakse,” nendib ta.
Pahv ütleb välja, et lugejate spordihuvi muutub järjest väiksemaks. “Inimest ei huvita, et keegi teeb kümnevõistluses tubli 7850 punkti. Aga kui keskmine inimene teab mõne sportlase modellist elukaaslast, siis võib ta sellise uudise pealt näha ka muud sporti,” leiab ta.
Konkurendid kiristavad Postimehe spordiuudiste peale hambaid ja põhjusega. Näiteks jääb Eesti külastatuim portaal Delfi Postimehele alla ainult spordiuudiste loetavuselt. “Postimees on kõigil hambus seepärast, et Postimeest peetakse ju väga tõsiseks väljaandeks, kuid ei saada aru, et ühes toimetuses võivad asuda nii uuriv toimetus kui ka meelelahutustoimetus. Kui Delfi teeks näiteks sellise kollase uudise, siis kellelgi silm ka ei pilguks, sest Delfisse võib ju kõike panna. Aga kui Postimees nii teeb, siis heidetakse kohe ette,” kaitseb Pahv Postimehe valitud spordisuunda.
