Vara all on selles uuringus arvesse võetud kinnisvara, vallasvara, säästud, investeeringud, äri ja isegi kollektsioneeritavate esemete väärtus. Näiteks kahetoaliste Tartu Annelinna korterite eest küsivad müüjad praegu ka ligi 50 000 eurot ja Tallinnas Lasnamäel 60 000 euro ringis. Seega Eesti perel, kes on eluaseme omanik ja on pangalaenu suuremalt jaolt tagasi maksnud, pole ka eriline kunst Saksa mediaannäitajat lüüa.

Sakslane üürib

Kas on võimalik, et keskmine eestlane on paljudest sakslastest varakam? Konks on selles, et Saksa mediaanmajapidamine ei oma seda eluaset, kus ta elab. Ta üürib, seega ei lähe tema eluase varade hulka kirja. Saksamaal omab eluaset vaid 44 protsenti peredest, Slovakkias seevastu 90 protsenti (ja Eestis võib-olla veelgi suurem osa).

Kui vaadata mediaani asemel puhasvara väärtuse keskmisi – keskmises kajastub ka sakslaste kinnisvara – on euroala majapidamiste jõukuse edetabel hoopis ootuspärasem. Saksa kodumajapidamiste keskmine puhasvara suurus on 195 000 eurot. Slovakid jäävad sellest kaugele maha (80 000 eurot), samuti kreeklased (148 000 eurot).

Kes siis ikkagi on euroalal kõige vaesemad ja kes on kõige rikkamad? Eelnimetatud EKP uuring pakub erinevateks interpreteeringuteks (ja ka statistika väärtõlgendusteks) ohtralt materjali – saab võrrelda eri maade kodumajapidamiste varade struktuuri, laenukoormust, sissetulekute jaotust, toidukulutuste suurust jne. Näiteks Soome paistab silma laenu võtnud perede suure osatähtsusega, aga nende laenukoormus on sissetulekute ja varade suurusega võrreldes suhteliselt tagasihoidlik.

Kui oma veendumusele ei õnnestu laiast statistikavalikust hoolimata kinnitust leida, saab alati kritiseerida metoodikat. Selles uuringus on üks rünnatav koht viis, kuidas eluasemete ja ettevõtjate äri väärtust on hinnatud – omanik ise andis hinnangu. Selge, et sellised hinnangud võivad turuhinnast lahkneda, aga ega turuhind ole ka absoluutne tõde. Igatahes leiti euroala mediaanpere eluaseme väärtus nõnda olevat 180 000 eurot, sealhulgas Soomes 130 000 ja Slovakkias 56 000 eurot.

Veel on uuringu puuduseks nimetatud näiteks seda, et inimeste vara hulka ei ole arvatud riigi antud pensionilubadusi ehk siis tulevasteks aastateks väljateenitud riigipensioni väärtust. Selle lisamine võiks riikidevahelist majapidamiste jõukusjärjestust mõnevõrra muuta.

Kõigest hoolimata on see uuring hea lugemine. Absoluutset tõde selle kohta, kus elavad euroala kõige rikkamad ja vaesemad inimesed, ta ei sisalda, aga ärgitab mõtlema, millist ja kui palju vara on inimesele „euroopalikuks” või „inimväärseks” eluks õieti vaja.



Suhtumine riiki otsustab

Saksa nädalalehe Die Zeit hinnangul purustas uuring müüdi: juba pool sajandit on sakslased uskunud, et nad on lõunaeurooplastest jõukamad, kuna alates 1952. aastast on Saksa jooksevkontol olnud ülejääk: riik ekspordib rohkem kui impordib. Ka on Saksamaal tööpuudus palju väiksem kui Lõuna-Euroopas, nii et riik valmistub massiliseks immigratsiooniks kõrge töötusega Kreekast, Hispaaniast ja Itaaliast.

Saksa majandusajaloolase Werner Abelshauseri sõnul näitab uuring, et lõunaeurooplased ei looda sotsiaalriigile. Lõunaeurooplased koguvad vara, et tagada oma lastele hea haridus ja endale lihtne pensionipõli. Ainuüksi operatsioonile pääsemiseks peavad kreeklased ulatama arstile kopsaka rahaümbriku. Saksamaal usuvad aga kodanikud, et nende heaolu eest hoolitseb sotsiaalriik. „Eraisikute suured varad võivad viidata ka riigi majanduslikule nõrkusele,” osutab Abelshauser Saksa nädalalehes.

Itaallased ei usalda riiki

„Saksa mentaliteedi järgi pole tingimata vaja endale eluaset päriseks osta, üürimise kasuks räägib asjaolu, et see ei seo inimest käsist ja jalust kinnisvara külge. Itaallased seevastu elavad endale kuuluvates majades, kui suurlinnad välja arvata, juba aastasadu teavad itaallased, et nad ei saa oma riiki usaldada, seetõttu tahavad nad olla iseseisvad, vabad riigist, mida sageli peetakse koguni vaenlasekujuks. Saksamaal peetakse aga riiki majanduse arengu garantiiks.” Abelshauseri sõnul on sakslaste suurimaks varaks äärmiselt produktiivne rahvamajandus ja inimesed, kel tänu Saksa sotsiaalriigile ja haridussüsteemile on kvalifikatsioon, teadmised ja võimed, mille selline kombinatsioon on väga haruldane. „Lõuna-Euroopas töötab aga tööstus ikka veel fordistlikult ning vajab väikest tugevat eliiti, kes peab hoolt kandma madala kvalifikatsiooniga tööjõu efektiivse rakendamise eest. Saksa tööline oskab aga probleeme ise lahendada. Sakslaste vara ei peitu inimeste omatavates majades ja autodes.”