Reisiidee: High Line: jalutuskäik Manhattani läänekalda katustel
“Kena linnake, pole viga, ja kenad majakesed. [–] Vallstriidi pilvelõhkujad merelt sisse sõites ei üllatanud põrmugi. Räsitud tasakaalutus nagu tuulest puserdatud kanasaba.”
Nii kirjutas luuletaja Henrik Visnapuu New Yorgist 1949. aastal oma sõbrale August Gailitile, püüdes kirjeldada Manhattanit, kuhu ta pärast sõda oli saabunud.
Sellest kanasabast ja Wall Streetist üles lääne poole jääb rahulikum, madalamate majadega kant Chelsea, kus Visnapuu ajal vurasid majakatuste kohale ehitatud raudteel uhked rongid. Aastal 1980 vedas viimane rongike kolm autotäit külmutatud kalkuneid sinna kuhu vaja ja liin suleti. Kant muutus meie Kalamaja sarnaseks, natuke räsitud rajooniks – enne, kui uuesti avastati.
Jah, 1999. aastal pidid kohalikud elanikud kõvasti vaeva nägema, et ohus olev ajalooline raudteeliin säiliks ning et seda päris maha ei lammutataks. Ühtegi rongi seal enam ei sõitnud.
Tol ajal hakkasidki kaks naabruskonna elanikku, Joshua David ja Robert Hammond, vedama Friends of the High Line’i nimelist kommuuni, mis laias laastus on ülistus kohalikule industriaalminevikule. Koostöös New Yorgi linnavalitsuse, Michael Bloombergi ja maastikuarhitektidega hoolitses kohalik kogukond selle eest, et Manhattani eriline avalik ruum – pikk parktee vanal raudteeliinil – rajatud saaks ja võiks olla nautimiseks avatud selle kõikidele külalistele. Praeguse seisuga viimane etapp lõpetati alles 2011. aasta juunis ja nüüdseks lookleb populaarne parktee nii kohalike kui ka turistide rõõmuks nagu roheline ussike New Yorgi läänekalda majade vahel Hudsoni jõe poole.
