Nädala album: Ühtmoodi kõlavad õnn, valu, naer, äike…
Mari Pokinen
“Maa saab taevani”
(Mari Pokinen)
Võiks ju jätta igasuguse arvustajapositsiooni sinnapaika ja lihtsalt kuulata, kuulatada – mängida muinasjutuga kaasa, naeratada ja noogutada: kõik on täiuslik. Ilus, helge ja hea, õilis ja õige tundega. See poleks üldse raske ja paljud teevadki nii, kuna vajavad üht rahusaart keset...
Ja “Pühendus” ongi perfektne algus, selge ja klaar ja kastene nagu ärkamine varasuve koidikusse (nagu ärkamine varasuve koidikusse, kujundlikult – sest tegelikult on sellises ärkamises enamasti õhu- ja veepuudust, äralamatud jäsemeid ja eelistust edasi magada, kui ainult saaks). “Mina olen olemas” on juba hümn õndsusele, mille vääriliseks osutumine paneb õhku ahmima. “Otsib ja lõugab” näksab lauranyroliku riuklemisega läbi kuitahes heasoovliku eelarvamuse selle muusika “lihtsakoelisusest”. Aga... ei lõuga. Muidugi mõista ei lõuga siin keegi, ealeski, viivukski.
Ja siis edasi ongi kõik lihtsalt niisama ilus. Sisukad sõnad, maitsekas seade, varjundiküllane hääl. Aga... “õnn” ja “valu”, “naer” ja “äike”, “maa” ja “taevas” kõlavad ses võluvallas kõik üsna ühtmoodi. Nõnda siis ulm lahtub tasahilju kui ärkamisel ikka, argimõtted tungivad peale ning äsja nii tähtsa ja tähenduslikuna tundunud ilmutused vaibuvad üheks kahanevaks päikselaiguks silmanurgas. “Laps” oma lõpuosas veel manab meelde häälte haldjasalu, “Temale ja mulle” tõotab kasvades korraks tuld ja kirgegi... Ent ei tule siit mingeid kataklüsme ja stiihiaid. Kõik on paigas, rauge ja rahulik.
