Kõva käepigistuse eest vangimajja?
“Näitame, et riik peab võitlust lähisuhtevägivallaga väga oluliseks,” teatas justiitsminister Hanno Pevkur Eesti Päevalehele antud intervjuus. “Kui lööd oma lähedast, on karistuseks kohe kuni viie aasta pikkune vanglakaristus.”
Rahvale karmid karistused meeldivad. Vägivalduritele sõja kuulutamine on populaarne mõte. Paraku jääb ministri jutust mulje, nagu piisaks vägivallakuritegude jätkuva kasvutrendi ohjeldamiseks üksnes karistuste karmistamisest. See ei ole hea mulje. Alustada tuleks hoopis vägivallakuriteo mõiste täpsustamisest ning süüdimõistmiseks vajaliku tõendite mahu läbimõtlemisest.
Vestlesin hiljuti Tartu kohtumaja ees ühe advokaadiga. Hüvasti jättes surusime kätt. Advokaat vedas suu muigele ja lausus: “Kole kõva käepigistus oli. Lähen astun õige prokuratuurist läbi, teen su kohta avalduse.”
Naljast on asi kaugel, sest praegu on nii kriminaalseaduse sõnastus kui ka praktika kujunenud selliseks, et kodanik A väitest, et kodanik B tegi talle haiget, piisab B-le tõsiste probleemide tekitamiseks. Süüdimõistmiseks pole tarvis arstitõendit kehavigastuse kohta, eksperdi arvamust vigastuse tekkemehhanismist ega tõendeid, mis kinnitaks, et valu tekitati tahtlikult, mitte ettevaatamatusest.
Et eelmises lõigus öeldu pole ajakirjanduslik liialdus, kinnitab üks hiljutine Riigikohtu lahend. Kergema vägivalla (Karistusseadustiku § 121 – “Kehaline väärkohtlemine”) juhtumid ei ületa Riigikohtu künnist just sageli. Seda lõbusam on otsust lugedes aimata riigikohtunike hämmastust, kui kergelt, n-ö konveiermeetodil, inimene vägivallas süüdi mõisteti. Taas piisas vaid “kannatanu” väitest, et teda löödi. Mistõttu Riigikohus pidi otsuses meenutama justkui elementaarset: “Süüdlase karistamine löömise eest on võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.”
Samale Riigikohtu lahendile viitasid kaks inimest, kellega minister Pevkuri intervjuud arutasin. Üks prokurör väitis, et “Kehalise väärkohtlemise” paragrahvi praegune sõnastus (“Teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest [–]”) on ohtlik, sest valu tundmist, nii ka tekitamist on võimatu tõendada ja seega ka võimatu ümber lükata. Mis omakorda avab tee kõikvõimalikeks väljapressimisteks, olgu siis jahtunud peresuhete, ärikonfliktide vms klaarimisel, samas kui tegelikud perevägivalla ohvrid ei söanda enamasti kuhugi kaevata.
Ka Tartu ülikooli karistusõiguse professor Jaan Sootak on veendunud, et kõnealuse paragrahvi praegune sõnastus on probleemne. “Kehtiv redaktsioon loeb mistahes vägivallateo karistatavaks arvestamata vägivalla raskusastet – see on ülekriminaliseerimine, sest kuni kolmeaastane vangistus nähakse ette ka selliste kergete rikkumiste eest nagu tutistamine, näpistamine, kõrvakiilu andmine. Nimetatud teod on küll eetiliselt taunitavad, kuid külgnevad sotsiaalselt tolereeritava ja üksnes moraalinormide regulatsiooni alla jääva käitumisega (nt trügimine järjekorras, jalale astumine jms).”
2011. aasta lõpus avalikustas justiitsministeerium väga üllatavad andmed. Selgus, et kui mujal Eestis jätab politsei kergemat laadi perevägivalla kohta esitatud avaldustest käiguta umbes 4 protsenti, siis Tallinnas ja Harjumaal koguni 25 protsenti. Kõigist alustamata menetlustest lausa 90 protsenti oli alustamata jäetud Põhja prefektuuris. “See viitab selgele menetluspraktika erinevusele ning perevägivallaohvrite ebavõrdsele kohtlemisele,” tõdesid uuringu autorid.
Põhja prefektuuri ametnike “eripära” seisnes selles, et nad nõudsid kriminaalmenetluse alustamiseks lisaks telefonikõnele ka kirjalikku avaldust ja vigastuste fikseerimist. Kuni info piirdus väitega, et “mees peksab”, ei nähtud asjal kohtuperspektiivi, uurimist ei alustatud.
Põhja prefektuuri teguviisi tabas avalik hukkamõist ning tänaseks ongi jõutud selleni, et arestimajas ööbimiseks või veelgi hullemaks piisab, kui nuttev naine, mees või laps politseisse helistab ja haiget tegemisest räägib. Laenates sõnu klassikult, on “pendel läinud liiga palju teise äärmusse”.
Perevägivalda ja kergemaliigilist vägivalda on hakatud võtma varasemast tõsisemalt ning nagu lubab justiitsminister, aina tõsisemaks asi läheb. Vägivalda tulebki tõsiselt võtta. Reageerimine olgu kiire (osapooled lahutatakse nii kiiresti kui võimalik, süüdlane saab signaali, et keegi – politsei – on temast tugevam), kuid mis peamine – reageerimine peab olema objektiivne (juhtumi asjaolud ja taust tehakse igakülgselt selgeks ega piirduta eeldusega, et õigus on sellel, kes esimesena politseisse helistas).
Õigusorganite kahanevat ressurssi ja vägivallategude kasvavat arvu kõrvutades peab olema suur optimist uskumaks, et sõjas vägivalla vastu vaadeldakse iga juhtumit ülipõhjalikult.
Väärkohtlemiste arv kasvab
■2010. aastal registreeriti Eestis 4320 kehalist väärkohtlemist, tnamullu 4785 juhtumit ja mullu 5311.
■Vägivallakuritegude kasvu on selgitatud alkoholi tarvitamise kasvuga.
■2011. aastal oli iga seitsmes kiirabi sekkumist nõudev trauma seotud vägivallaga.
■Politsei analüüs registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumite, toimepanijate ja kannatanute kohta näitas, et 81 protsenti kannatanutest moodustavad naised ja 19 protsenti mehed. Umbes 10 protsenti vägivallatsejatest on naised ja 90 protsenti mehed.
■Palju vägivallajuhtumeid pannakse toime nädalavahetustel ja riigipühadel. Need on sagedamad ka pärast palgapäevi.
■Perevägivallast räägitakse teistele harva, veelgi vähem teatatakse sellest politseile või arstile. Ohvrid kipuvad politseid teavitama siis, kui käsil on lahutusprotsess ja laste hooldusõiguse küsimus. Sel juhul antakse politseile teada ka aastatetagustest juhtumitest.
