Aga proovime siiski.

Kõik algas 2012. aasta lõpus, kui avastasin liiga hilja, et SASi boonusprogrammi punktid hakkavad aeguma. Rääkisin sellest tuttavale noorele reisigurule ja tema soovitus oli: Teravmäed (pikim reis selle punktikogumi eest). Mina ei pidanud soovitusest aga midagi, sest mäletasin vaid guru ängi varasemat seal viibimist kirjeldades, ja milleks mulle see vabatahtlik äng.

Lõpuks piletit broneerima asudes püüdsin lennufirma töötajale selgeks teha, et mu mõte oleks saada punktide eest Fääri saartele (mäletan kellegi tuttava pilte mingitest värvilistest ustest seal ja see tundus ahvatlevam kui äng), kuid ta tõi mind maa peale tagasi, sest punktidele juurdemakstav summa oleks boonusreisi rõõmu täiesti nullinud. Juba meelt heites ja firma töötajalt küsides, mis siis nüüd saab (kontori sulgemiseni oli vaid pool tundi ja pühad saabusid), vastas tema, et kõige kaugemale saab minu punktide ja vaid lennujaamatasuga Teravmägedele. Mäletades taas vaid ängi ja mingeid pilte jääkarudest ning soovitust külast ilma relvata mitte väljuda, otsustasin ikkagi minna, lootes, et kui lähen suvel ehk polaarpäeval, on õhkkond vahest kergem ja jääkarud kaugemal.