Kooselu on tänapäeval keerulisem kui raketiteadus – jälgime hingevärinal, kas meie kosmosenunnu Estcube-1 manööverdab end kosmosetolmuterakestest mööda ja jätkab oma teekonda universumis, aga uudiseid kuulsate paaride lahkuminekust võtame igapäevasena. Tundub, et abielusse usuvad veel vaid geiaktivistid. Sotsiaalteadlased ütlevad, et viimaste aastakümnete üks drastilisemaid muutusi lääne ühiskondades ongi abielude vähenemine. Eesti juhib seda edetabelit, jagades liidrikohta Suurbritanniaga. Mida rohkem on riigis lahutusi, seda sallivamalt neisse ka suhtutakse.

Kui suhte õnnestumise tõenäosus on väikesem kui kunagi varem, siis oleks lihtsameelne näha probleemi ainult iseloomude sobimatuses või emotsionaalse intelligentsuse puudumises. Õhus peab olema midagi enamat, ja see on inimeste kasvav nõudlikkus oma elukvaliteedi – isikliku õnne – suhtes.

Aga pöördugem korraks loomariiki. Antropoloog Emma Nelson Liverpooli ülikoolist selgitas sõrmeluude spektraalanalüüsiga, välja et 4,4 miljonit aastat tagasi paaritusid primaadid endale piiranguid seadmata, aga millegipärast miljon aastat hiljem valitses juba monogaamia. Mis sundis kaugeid esivanemaid end korrale kutsuma?

Eelmisel nädalal tulid uurimistöödega välja kaks võistlevat teadlaste gruppi. Cambridge’i ülikooli teadlane Dieter Lukas, kes uurib loomade sotsiaalseid käitumisviise, koostöö ja konkurentsi piirialasid, ütleb, et monogaamia on üks paras mõistatus. Ainult 9% imetajatest jagab oma argiterritooriumi rohkem kui ühe sigimistsükli. Teadlasterühma jaoks on küsimus selles, miks need isased ikkagi emaste juurde jäävad. Lukas ja tema kolleeg Tim Clutton-Brock pakuvad seletuseks, et monogaamia tekkis piirkondades, kus emased liikusid nii hajusalt ringi, et isastel oli nende ülesleidmisega suur tegu. Niisiis tuli hoida seda, kes käes!

Lukase konkurent, monogaamseid tamariine uurinud Kit Opie Londoni ülikoolist pakub seletuseks, et kuna oht järglaste elule oli väga suur, siis pidid isased ahvid pere elus hoidmise nimel perekonna lähedal püsima, et kaitsta oma lapsi ja nende ema teiste isaste eest. Tamariinid, maailma ühed väiksemad ahvid, kes elavad Lõuna-Ameerika troopilistes metsades, on looduses peaaegu välja surnud.

Uruhiirte monogaamia põhjuseks peetakse aga nende lühikest eluiga: nad lihtsalt ei jõua partnereid vahetada. Bioloogidele on need avastused kindlasti põnevad, kuid inimestele, kes püüavad Kanti sõnastatud monogaamse heteroseksuaalse abielu (mille alus on seksuaalne impulss) ideaali päevast päeva elus hoida, pole sellest kuigi palju kasu. Abielurikkumine on sama vana nähtus kui abielu. Selle tolereerimisega suurem osa inimesi aga toime ei tule, olgu nad nii moodsad ja vabameelsed kui tahes. Truudust peetakse abielu alustalaks. Truudusetus on ränk taluda just selle kunagise tähtsa emotsionaalse lubaduse pärast. Ühekordse juhusliku vale võib veel kuidagi välja kannatada, kuid süstemaatiline petmine on liiga ränk koorem, et abieluvankrit edasi vedada.

Nii et ahvist sai inimene 3,4 miljonit aastat tagasi, mil ta otsustas monogaamse pühendumise poolest loomariigist erineda.