Arvuti tulek demokratiseeris tekstide kujundamise, mis seni oli tüpograafide ja trükkalite salateadus. Igaüks võib nüüd kujundada, kui natukegi tarkvara valdab. Aga algaja isekujundaja, kes alustab näiteks peoflaieri või pulmakutsega, võib piinlikult puusse panna. Saksa autorid tulevad oma juba 1999 ilmunud teosega appi.

Ja seda raamatut võiks vaadata ka inimesed, kelle igapäevatööks on Wordis kirjutet kirjade ja dokumentide laialisaatmine, kuluks ära.

Elementaarsed küsimused: kuidas valida lugejarühma jaoks sobivaimat kirjatüüpi, sündsat reavahet ja joondamist. Küsimus on ennekõike loetavuses, tüpograafia on tarbekunst, rõhuga liitsõna esimesel poolel. Kuidas kujundada lastele mõeldud tekste? Kuidas vormistada teadustööd? Kuidas saada hakkama graafikute või tabelitega?

Disainitrendid muutuvad, põhitõed ei kao kuhugi. See raamat ei ole vananenud. Muidugi on siin palju maksimalismi, rõhumist pisidetailidele, millega tavakujundaja ei viitsi tegelda, sest teab, et lugejat need eriti mõjuta.

Raamat on saksalikult perfektsionistlikus originaalkujunduses, hästi tõlgitud ja toimetatud. Ehk jään märksõnastiku mõne termini puhul pisut eriarvamusele, aga las olla. Osa termineid on museaalse väärtusega, lakkamatult kasutatavat sõna “font” pole üldse ja ma ei ole nõus sõnastiku koostaja Aarne Mesikäpa ettekujutusega, et kuskil on olemas mingi klassikaline tüpograafia, see on pidevalt ja ühtlaselt arenev ala.

See on austusavaldus kadund Jüri Kaarmale, kes teose leidis ja võitles selle eest, et see ometi eesti keeles ilmuks.