Kallis Angart, lugejaga, kes raamatu pealkirja “Unusta prillid” peale kätte haarab, ei maksa nalja teha. Raamatupoodidesse imerohtu otsima jõuavad vaid need meeleheitlikud, kes on traditsioonilisemad abivahendid juba põhjalikult ammendanud ja igal hommikul udusesse maailma ärgates oma võrkkesta kiruvad. Juhul kui lubatud paranemine osutub soolapuhumiseks, on sellise publiku viha eest pakku pääsemine võimalik ainult siis, kui raevus lugejad tõepoolest prillid ette panna unustavad.

Lisaks lühinägelikkusele lubab raamat abi ka astigmatismi, kaugelenägevuse, kõõrdsilmsuse, amblüoopia, vanaeanägemise, monovisiooni ja värvipimeduse puhul. “Unusta prillid” töötab ülimahuka reklaam­brošüürina Angarti nägemistreeningutele Kesk-Euroopas. Peepvainulikult optimistlik ja laiahaardeline taanlane pühendab suure osa raamatust silma ehituse ja nägemishäirete lahtiseletamisele ja teooriale, imemeetod tundub suuremas osas seisnevat juba vanas heas emade heakskiidetud kombes silmadele iga natukese aja tagant puhkust anda. Kas selle tõdemuseni jõudmiseks just oma silmi terve raamatu läbilugemisega väsitama peab, on iseasi.

Kindlasti teevad taanlase soovitused, mis toetuvad peamiselt juba sajandivanusele Bates’i silmatreeningule, pigem head kui halba, kuid sellised eneseabiraamatud muudavad alati pisut nukraks. Isegi kui abi pakutakse kõigest nirudele silmadele, mitte tuksis psüühikale, on “lihtsalt-tõhusalt-kiirelt-oma-elu-suurimast-probleemist-lahti” imelahendused justkui kaanetatud tõestus sellest, kui palju muresid inimestel on ja kui lihtne on teise õnnetuse pealt kasu teenida.