Lennujaamad

Et ma kirjutan seda juttu Helsingi lennujaamas, siis oleks mõttetu hakata olukorda ignoreerima. Lennujaamad on huvitavad kultuurilised fenomenid, mis peegeldavad suurepäraselt sihtkoha enesekuvandi pungestuskrampi – seda, kui tõsiselt ennast võetakse ning milline on vastava koha püüdlikkuse määr iseenesest mingisuguse imagoloogilise kuvandi välja pigistamisel.

Veneetsia

Et ma kirjutan seda juttu teel Veneetsiasse, ei saa jätta mainimata ka sihtkohta. Ma arvan, et Helsingi kõrval on Veneetsia linn, kus ma olen elus kõige rohkem viibinud, see on nüüd 13. kord. Alguses ei suutnud ma seda linna absoluutselt taluda: talumatult umbne ja labürintlik paik (keskaegsele linnale kohaselt ei avane seal üldse perspektiive), talvel on seal rõvedalt niiske ja suvel veel ka tapvalt palav. Rääkimata sellest, et Helsingi lennujaama puhvet on Veneetsia kõrval täielik säästumarket. Ühesõnaga – linn kui eluks kõlbmatu turiste täis muuseum, või noh, midagi umbes sellist ma tast arvasin. Viimastel aastatel olen ma selle linnaga aga rahu teinud, mulle on seal isegi meeldima hakanud. Ilmselt peamiselt selle tõttu, et olen vältinud biennaali pressipäevi ja külastanud hea seltskonnaga Veneetsiat augustis-septembris, mil kliima inimlikum.

Peter Stillman

2001. aastal esindasid Eestit Veneetsia biennaalil Marco Laimre ja Ene-Liis Semper. Mäletan, et kunstnike ja meeskonna ühiskorter oli kusagil raudteejaama lähedal. Mina tulin kohale pressipäevadeks ja kuna ma olin kirjutanud Laimrele kataloogiteksti, sain ka korteris ööbida. Uurides parasjagu tühja pilguga ühe maja elanike nimekirja, et teada saada, kas olen jõudnud õigesse kohta, märkasin, et üks maja elanikest on keegi P. Stillman. Esimesel hetkel lõi see ikka täitsa auti, sest üks mu kõigi aegade lemmikraamatuid on Paul Austeri “New Yorgi triloogia”, mille üks peategelasi ta on. Ja korter, mille elanikuks on Peter Stillman, pole seal sugugi vähetähtis. Hetkeks oli küll selline tunne, et Sümboolses korras tekivad pisikesed praod. Pärast muidugi selgus, et see oli Laimre, kes selle sildi minu kiusamiseks uksele oli pannud.

Süljenäärmed

See motiiv sobib “Toidublogi”-nimelisse rubriiki küll. Nimelt alati, kui puutuda kokku mõne hea kunstiteose, filmi või bändiga, mis ikka täiesti haarab, hakkavad keele küljed eritama sülge täpselt samamoodi nagu näljahädalisel riisikaussi nähes. See on intensiivse ja kõikehõlmava iha hetk, becoming in progress. Kunstiteos ise, muuseas, ei pea sellise reaktsiooni esilekutsumiseks sugugi olema väga kehaline või lihalik. Veneetsia biennaalist rääkides meenub sellise kogemusena Francis Alyse video “Politics of Rehearsal” (2005-2007). Video on pool tundi pikk, ent ma vaatasin seda kolm korda järjest. See on biennaali kontekstis meeletu ohverdus, sest seetõttu jäi mul vaatamata mõni teine teos, või koguni mõni näitus. “Politics of Rehearsal” oli üheks ajendiks näituse “Blue Collar Blues” kureerimiseks (2009. aastal Tallinna Kunstihoones) ja see töö oli seal väljas ka.

ubu.com

See on juba aastaid olnud minu jaoks asendamatu lehekülg kõikvõimaliku kuue- ja seitsmekümnendate video- ja performance-kunsti dokumentatsiooni leidmiseks. Ma ei tea teist nii suurt ja tasuta kättesaadavat tolle aja kunsti andmebaasi. Rääkimata sellest, et loengutes ei pea enam “kuiva panema”. Muide, ka Francis Alyse “Politics of Rehearsal” on seal täiesti olemas.