Vabaduse ja vastutuse võtmisel jagunevadki inimesed kahte leeri. Sõltuvalt sellest, kus asub nende kontrollkese, on nad kas internaalid või eksternaalid.

Kontrollkeskme mõiste tõi kuuekümnendatel psühholoogiasse USA sotsiaalpsühholoogia suurkuju Julian Rotter. Ta avastas, et inimesed tajuvad väga erinevalt põhjusi, mis neid mõjutavad: ühed usuvad enda juhivõimetesse, teised näevad juhina saatust, taevatähti, juhust või geneetilist koodi.

Sisemise kontrollkeskmega inimesed – internaalid –, kes usuvad, et nad on ise oma õnne sepad, ning kes on valmis vastu võtma väljakutseid ja sööstma Eluga lahingusse, on eluga rohkem rahul kui need, kes tavatsevad öelda “Ah mis nüüd mina, väike mutrike”. Arvatakse aga, et internaalidel on suurem oht masendusse langeda, sest ebaõnnnestumiste korral pole peale iseenda kedagi, kelle õlgadele süükoormat veeretada.

Välise kontrollkeskmega inimesi – eksternaale – saadab aga saatuse mängukannina nurkalöödu tunne ja see on kokkuvõttes hullem.

Eksternaalid on manipuleerimisele vastuvõtlikud. Internaalile pole aga mõtet öelda, et “nii on alati tehtud ja sina pead ka” või et “alt laienevate pükstega ei sobi praegu mingil juhul õue tulla”. Ta teab ise, mis talle hea on.

Et saada ettekujutus, kumba liiki sa kaldud, vasta ühele Rotteri testi küsimusele: kas sa arvad, et õnnetused on tingitud osaliselt ebaõnnest, või usud, et inimeste äpardused tulenevad nende endi tehtud vigadest?

Erich Fromm ütles, et inimene põgeneb vabaduse eest, sest ta ei oska olla vaba millegi jaoks. Tee mind mittevabaks nii, et ma ise seda ei tea, ütleb Frommi inimene.

Ta tahab olla sellises orjuses, et saaks end ikka vabaks pidada! See ongi seisund, kuhu Eesti on taasiseseisvuse ajaga jõudnud. Me olime terve okupatsiooniaja ausalt orjuses, andes endale aru, et meil pole õieti mingeid vabadusi. Frommi järgi oleme nüüd saanud vabaduse millestki ... ning ei suuda seda tühjust taluda.

Psühholoogilises plaanis tähendab vabadus seda, et inimese tunded, mõtted ja käitumine sõltuvad tema sisemisest paremast äratundmisest, keskkond on teisejärguline. Inimene, kes pole vaimselt vaba, sõltub välistest teguritest – poliitikast, moest, reklaamist, koolist, tööandjast jne. Kuna välised asjaolud muutuvad pidevalt ja inimene ei tea täpselt, mis suunas muutused toimuvad, siis muudab see inimese ebakindlaks ja ärevaks.

Siinkohal palubki inimene, et keegi manipuleeriks temaga niipaljukestki, et tal tekiks vähemalt vabaduse illusioon. Korralik manipuleerimine on see, kus inimene arvab, et ta on vaba ja teeb, mis ise tahab, tehes samal ajal siiski midagi, mida keegi teine on teda tegema pannud.

Välise kontrollkeskmega inimestes pole seda raske tekitada.

Inimesel, keda saab ära kasutada, st inimesel, kes entusiastlikult hakkab ellu viima kellegi teise eesmärke, peavad olema teatud tunnused.

Kõigepealt: tal napib iseteadlikkust, tal pole enda eesmärke, ta ei tea, mida (elult) tahab, või pole viitsinud välja mõelda, mis on talle tähtis.

Manipuleerimise kasu seisneb selles, et inimesed, kes nõrga eneseteadvuse tõttu ise oma eesmärke ellu ei suudaks viia, leiavad manipulaatori käe all siiski rakendust ja kokkuvõttes teevad nad ikkagi (suure tõenäosusega) kasulikke asju. Nad pole elanud küll omaenda elu, kuid kellelgi teisel on neist kasu olnud. Seda polegi nii vähe.

Manipulaator laseb teil olla selline, nagu te olete, ta lihtsalt kasutab teie loomupäraseid omadusi endale vajalikult ära. Ta annab teile sellega vabaduse illusiooni.

Manipuleerida saab vaid küpsem isiksus ebaküpsemat. Tegelikult areneb manipuleeritav selle protsessi käigus kogu aeg küpsema ja vabama isiksuse suunas – kuni vabaduse illusiooni kütkeist vabanetaksegi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid