Vladimir Wiedemann: “Narkootikumid on nagu raamatud. Mitte igaühe jaoks”
Ta on filosoof, kirjanik, hipi, kellega oleks, millest rääkida, isegi suurel Lotmanil. Äsja ilmus eesti keeles Vladimir Wiedemanni (58) raamat “Püha kaljukitse radadel”. Maestroga vestles Viktoria Ladõnskaja.
Enne kui ma läksin seda intervjuud tegema, mõtlesin, kuidas Vladimir võiks välja näha. Internetis ei ole temast eriti fotosid ning raamatust “Püha kaljukitse radadel”, jääb mulje, et tegemist on päris noore autoriga. Nii kasutatav keel kui ka mälestuste eredus − kõik räägib läbielatu värskusest. Seejuures on tegemist 70. aastate lõpu sündmustega! Kohtumisele Magistrali kaubanduskeskuse sissepääsu juurde saabub kirjanik Vladimir Wiedemann ehk Jah Guzman (ta lubab endale kaht hüpostaasi) tõeliselt mugavas rõivastuses, millest aimub Kesk-Aasiat. Ja selline on ka ta ise: ei materiaalsele, jah seesmisele. Ning kui kasutada tema enda väljendit, suutis ta mul vähemalt kahel korral “aju krussi keerata”. Muide, enne kui hakkame rääkima raamatute teemal, räägime ajakirjandusest, sest Vladimir töötas veel kümme aastat tagasi BBC ajakirjanikuna.
Te tunnete end vabalt vene, inglise, saksa keeles, saate aru eesti ja hispaania keelest. Umbes kümne aasta eest siirdusite ajakirjandusest kirjandusse. Seejuures on teil filoloogiline haridus. Koos semiootikaga! Saan aru, et teie tee on mängude ajalugu keele territooriumil?