Globaalne majanduskriis on hulgas riikides kaasa toonud elatustaseme languse kas keskmiselt või vähemalt nendele, kes endast sõltumatutel põhjustel pikemaks ajaks tööta jäänud. Seetõttu on riikide majandusarengu hindamisel sotsiaalset mõõdet ääriveeri sisse toomas nii Rahvusvaheline Valuutafond kui Euroopa Komisjon. OECD tegi seda juba ammu ja võtab asja üha tõsisemalt. Sisuliselt tähendab see, et riikidele antavad poliitikasoovitused peavad silmas sellist majanduskasvu mudelit, kus kasvu viljad jaotuksid senisest ühtlasemalt ning languses ei kannataks keegi ebaõiglaselt palju.

Delikaatseks teeb sedasorti soovitused asjaolu, et mängu tulevad väärtushinnangud, mis tavapäraselt on poliitikute ja mitte analüütikute mängumaa. Neutraalse vaatleja arvamus võib siin tekitada mõningast ebamugavust ning ülitundlikes tunnet, et sekkutakse kohalikku poliitikasse. Nii läks ka seekord.

Vahemärkusena tuleb tunnistada, et raporti sotsiaalmajanduslik analüüs andis järelduste kriitikutele kätte relvad, millega sai kahtluse alla seada kogu töö. Tekstis oli liiga palju vaieldavat statistika esitlust ja tõlgendamist ning mitmeid väiteid oleks saanud esitada selgemalt ja veenvamalt. Kuid mitte nendele puudustele ei soovi ma keskenduda, vaid ühele raporti põhiküsimusele, et miks inimene ei usu, et tal ei saa minna halvemini kui riigil. Kellel läheb teadupärast hästi.

On kaks näitajat, millega raportis ja järgnenud debatis peamiselt opereeritakse. Üks on Eesti kogutoodang inimese kohta ostujõudu arvestades Euroopa Liidu keskmise suhtes. Selle monstrumi tõlgendamine pole lihtne ja eriti keeruline on selle põhjal otsustada, kas meie elu on nüüd lõpuks ometi viie aasta tagusele tasemele jõudnud või veel mitte. Numbriliselt võttes on Eesti selle näitaja osas tõepoolest taas umbes 70 protsendi juures ELi keskmisest (nagu 2007. aastal), nii et tehniliselt oleks sellega nagu kõik hästi.

Teine on kohalik kogutoodang või tarbimine võrdluses oma enda minevikuga. Ehk kas me suudame toota või tarbida praegu taas sama palju kui kuus aastat tagasi. Prognoosid ütlevad, et järgmisel aastal ehk juba toota suudame. Aga tarbida mitte veel ülejärgmiselgi. Kuid me konvergeerume oma isiklike rekorditega suurel kiirusel.

Niisiis taandub vastuse leidmine kahele küsimusele. Esiteks, kas eestlasele peaks minema rohkem korda tema materiaalse postitsiooni paranemine näiteks kreeklase suhtes või pigem iseenda suhtes kuus aastat tagasi?

Pole kahtlustki, et kreeklase suhtes on eestlase elujärg viimastel aastatel jõudsalt paranenud ja poliitikul on raske mõista, miks see tavalisele inimesele eriti korda ei lähe. Võib-olla seetõttu, et tavaline eestlane ei puutu tavalise kreeklasega just iga päev kokku ja kreeklase elatustaseme jätkuvast langusest ei oska isegi eestlane rõõmu tunda.

Teiseks võib küsida, et kas kuus aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et kanda ära teenitud karistus vastutustundetu laenamise ja üle jõu tarbimise eest. Võib-olla pole patt veel lunastatud?

On ka võimalik, et kapitaalne viga oli süsteemis ja tavaline inimene oli süsteemi süütu ohver. Nendele küsimustele analüütilist vastust ei ole. Inimlikult aga on meil kõigil õigustatud ootus elada homme paremini kui kunagi varem.

Igatahes jõudu Riigikontrollile hoidmaks üleval ühiskondlikku debatti hea elu võimalikkusest Eesti Vabariigis!