Suur-Karja tänava märg munakivisillutis läigib tänavatuledes.

Kell on pool kolm öösel, on pühapäev, 24. november.

Keegi punases jopes, valgetes sokkides ja kukepükstes (esimese hooga ei saa arugi, on ta noormees või neiu), kellel on püstine must tukk ja kellel on must lohvakas naistekott üle õla, organiseerib ja sehkendab ja tõmbleb ja seletab.

Käib ühe baari ukse tagant teise taha ja kaupleb turvameestelt, et ta sõbrannad sisse saaksid. Ta näeb välja nagu 17. Kolm tüdrukut – ülinoored, sätitud ja kallilt riides – on nii täis, et kui nad ükskord kaineks saavad, ei mäleta nad üldse, kus nad öösel ära käisid.

Üks neist – pikkade heledate juustega – kriiskab nagu troopiline lind. Pillab maha oma peene iPhone’i, siis pangakaardi, siis salli. Need korjatakse üles ja pistetakse talle taskusse. Kahvatu, kuid sihikindel, ründab ta turvamehi, need saadavad ta ukselt tagasi.

Näeb mind, astub ligi ja sosistab: “Mees, suitsu on?”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega