Nüüd tuleb müüt ise Kalamajja. Tuleb Noblessneri Valukotta Pärdi muusikat lavastama.

Müüt tuleb Texasest, Waco-nimelisest väikelinnast. Sellest annavad tõestust suured hõbedased kauboisaapad piinlikult valge voodi veerel – esimene asi, mis Louvre’is Wilsoni näitusel silma kargab. Müüt on lossi seinad kodunt toodud kraamiga katnud. Ta näitab Pariisile oma magamistuba, sest on veendunud, et see on siin suur sündmus, kuna prantslane ei teeks seda kunagi.

Lumivalget voodit ümbritsevad seinad on maast laeni asju täis. Viis minutit enne näituse avamist nügib Robert Wilson ajaloolist Aafrika trummi omatehtud varjuga toolile lähemale ja muretseb, ega vaatajad asju näppima ei hakka. On tunda, et ta on tõesti oma lemmikud siia vedanud. Esimese ehmatusega meenub Brunei sultani isikumuuseum, kus valitseja kodune inventar pööblile imetlemiseks välja on pandud ...

Aga mis seal imestada, tegevus toimub ju Louvre’is ja kuningad on ju ikka lossi seinad võidukalt omastatud esemetega katnud! Lihtsalt kui Louis’del olid tapeediks ontlikult raamitud portreed ja siledaks lihvitud büstid, siis Roberti väärisesemete hulka kuuluvad paar punaseid ketse, 7. avenüült leitud üksik lapsekinnas, robustsed eskimomaskid, üks jänes, üks koeramask, Jaapani päritolu Mikihiire kõrvadega müts ... Seal on ka Nurejevi “Uinuvas kaunitaris” verele tantsitud sussid, Marlene Dietrichi kingad, Tom Waitsi skulptuur, Praha Rahvusteatri söökla koka maalitud kassiportree... Seal on kõike mänguautost kuni Laosest pärit budakujuni. Need on asjad, mis teda igapäevases elus ümbritsevad ja mida ta ise peab kogu oma loomingu toormaterjaliks. Näituse nimi on “Living Rooms” (“Elutoad” ja sama hästi “Elusad toad”). Tuba pole suur ja kui asjadeparaadile kolm ringi peale teen, saan aru, et vaatan vähemalt 7tunnist ooperit – igal tiirul märkan asju, mida eelmisel tiirul justkui veel polnud ... ja nii edasi ja edasi. Wilson on näitusest salaja etenduse lavastanud!

Ja see pole veel kõik. Ta on imbunud Louvre’i teistessegi tubadesse. Oma taiesed on ta nii osavalt ära peitnud, et vaene turist ehmatab kangeks, kui Denoni salongis, prantsuse 18.–19. sajandi maalikunsti vormide möllus äkki tapetud Marat’ silmalaug võbelema hakkab ja ta turistile jultunult otsa vaatab. See on liiatigi kahtlaselt tuttav silm. Kui turistile hakkab tunduma, et see on Lady Gaga, otsustab ta, et neli tundi ühes muuseumis on ilmselt liig ning lahkub. Teises lossi otsas võbelevad Ingres’i noore daami portree (pildil) kõrvarõngad kahtlaselt. Siis suleb ta silmad. Jälle Lady Gaga omad. Vastupidavamate turistide lohutuseks lendab üle 19. sajandi alguse maalitud taeva ... kajakas.

Wilson on ilmselt kergelt häiritud raskekaalulise muuseumi ja omaenese mässulise minapildi kokkukleepimisest. Kas hirmust museaalse mehe staatuse ees on ta kampa võtnud Lady Gaga – kui tõendi moodsusest? Louvre pole tingimata Wilsoni valik, viimastel aastatel kutsub lossmuuseum igal aastal mõne elava legendi endale külla, seda eesmärgiga oma ajaloolisele kollektsioonile värske pilk juurde pookida. Kui Belgia kunstnik ja lavastaja Jan Fabre viis aastat tagasi oma taieste ninad otse vastu 15. sajandi flaami primitiivide lõuendeid lömmi vajutas, siis Wilsoni “värske pilk” on pisut delikaatsem.

Oma ajaloolisuse väljavabandamise märke leidub mujalgi. Louvre’i auditooriumi saalis läheb vanameister ise lavale, et esitada John Cage’i “Loeng eimillestki” (“Lecture on Nothing”). Kõrgel lava nurgas helendab margi ja templiga ümbrik, adresseeritud John Cage’ile, ning sinna peale on sinise pastakaga soditud ärev küsimus: “Bob, ma mõtlesin, et ta on surnud?” (“Bob, I thought he was dead?”). Tõsi, Cage’i muusikapalaks komponeeritud tekst pärineb aastast 1949 ja on krestomaatilise tähtsusega. Aga peab tunnistama, et Wilsoni esituses mõjub tekst päris värskelt.

“I have nothing to say. And I am saying it. And that is poetry.” (“Mul pole midagi öelda. Ja ma ütlen seda. Ja see on poeesia.”)

Mittemidagiütlemist kajastab tohutu tekstihulk, millest koosneb imeline helendav lavakujundus (Wilson kujundab oma lava ise, ta on õppinud maali ja sisekujundust). Et ta räägib eimillestki, soovitab ta neil, kellel on uni, magama minna. Läheb seepeale ise magama. Lumivalgesse voodisse, kuhu tund varem lavamees kannika toetas ja otsemaid kärkida sai: “Ettevaatust voodiga!” Minimalistiga on vist päris raske koos elada, käis läbi pea.

“We are getting nowhere. And that’s a pleasure.” (“Me hakkame jõudma eikuhugi. Ja see on meeldiv.”)

Omaaegsele avangardile kohaselt korratakse viimast repliiki tüütuseni. Kuid valges grimmis Robert, vihjena “vanale klounile” (Wilson on juba 40 aastat oma näitlejaid valge grimmiga kokku määrida armastanud), mõjub eneseirooniliselt ja lunastab tülika avangardi. Kummardusel sooritab ta ootamatu chaplinliku hüppe.

Valge on Wilsoni lemmik, see on tema jaoks visuaalne vaikus. Kuigi sõna “vaikus” ei tohi tema kuuldes kasutada, sest John Cage on öelnud, et vaikust pole olemas. Cage on Wilsonile suur guru, tänu kellele ta 60ndatel zen-budismi avastas ning kelle raamat “Vaikus” talle piibli eest oli. Wilsoni esimesi etendusi hakati Prantsusmaal kutsuma “tummooperiteks”, ta ise soostub kasutama nende kohta keelatud sõna ning ütlema “struktureeritud vaikused”. (Need kestsid mõnikord seitse päeva!) On teada, et ta on kogu elu helidega kokkuhoidlikult ümber käinud. Seega tekib küsimus, kuidas ta suudab leppida klassikaliste ooperitega, kus naljalt muusikasse pausi teha ei tohi? Kas tal kitsas ei hakka? Ta tunnistab üles, et loob lavastuse alustuseks ilma muusikata. Töötab silmade ja kõrvadega vaheldumisi.

“Ma kõigepealt näen. Näen miskit, millel on omad reeglid, oma struktuur, oma lugu. Otsin kontakte. Kui me kuuleme heli, juhtub midagi hoopis muud kui siis, kui vaatame tumma näitemängu. Alles hiljem panen heli juurde, eraldiseisva elemendina. Heliga töötan eraldi, kustutan saalis tuled ära ja süvenen sellesse, mida kuulen. Raske on kuulata, kui samal ajal midagi näed, see eksitab. Parim viis kuulata on silmad kinni. Kas ma saan vaadata midagi, mis aitab mul paremini kuulata – see on väljakutse!” räägib Wilson.

Teda häirib Euroopa lavastajate puhul tihti see, et neil on idee ja see on lavastamisel nende põhiline motivatsioon. Wilsoni jaoks jääb sel juhul alati midagi puudu. Nagu Cage, kes nõuab, et nootides oleks rohkem “eimiskit” (mida tema puhul võib, küll pisut labastades, poeesiaks pidada), nõuab ka Wilson, et oleks ... miskit veel. Willem Dafoe, kes tema viimases etenduses kaasa teeb, kirjutab kavalehel, et Wilson läheb viimasel ajal proovi ilma ühegi mõtteta, ta vaatab, mis juhtuma hakkab. Küsivat: kui sa täpselt tead, mida sa tegema hakkad, mis mõtet on siis selle tegemisel? Kui “tegemine” “loomisega” asendada, on jutul vägagi jumet.

Cage: “All I know about method is that when I am not working I sometimes think I know something, but when I am working, it is quite clear that I know nothing” (“Kõik, mida ma tean meetodist, on see, et kui ma ei tööta, jääb mulle aeg-ajalt tunne, nagu teaksin midagi, kuid kui ma töötan, siis on küll ilmselge, et ma ei tea mitte midagi”).

“Ma ei anna tähendusi sellele, mida ma teen. Nii saab igaüks vabalt omamoodi seoseid luua. Kui ma hakkaksin tõlgendama, võtaksin teiste mõtete tekkimise võimaluse ära. Ma eelistan otsad lahti jätta,” kinnitab Wilson.

Tundub, et Wilson kannab tõesti Cage’i eimiski-juttu sügaval endaga kaasas. See näilise irooniavürtsiga loeng polnudki juhuslik põige avangardi ajalukku, vaid puhas olevik?

Paar nädalat tagasi Pariisi Linnateatris esietendunud “Vanamutt” (autor Daniil Harms) on ehe näide kõhutundega loodud piltide kogumist. Seda võimaldab muidugi ka Harmsi absurdne tekst. Tegemist on eriti professionaalse kapustnikuga – pildid ja helid vahelduvad mängleva kergusega, uskumatu täpsusega, rääkimata ülivirtuoossetest “klounidest” (Willem Dafoe ja Mihhail Barõšnikov). Viimastel lastakse särada oma parimaga, Barõšnikov rabab plastikaga ja Dafoe oma hämmastava häälega, mis iga juhusõna puhtaks poeesiaks muudab. Harmsi tekst on natuke vaeslapse rollis, sellest on valitud üksikud lõigud, mida “vana hea kombe” kohaselt lõputult korratakse. Kui meenutada kaht Eestis 90ndate algul Baltoscandalitel etendunud “Vanamutti” Oskaras Koršunovase lavastuses, olid need kõvasti autorisõbralikumad. Aga see on arusaadav, sest kui üle kõige tähenduste loomist karta, siis vaikused ja muusika võivad veel abstraktse taustana mõjuda, kuid tekstist saab kohe põhivaenlane. Wilsoni lavastus on seevastu erakordselt atraktiivne just nimelt oma täpse ülesehituse – või struktuuri poolest, millele lavastaja oma sõnul alati põhirõhu asetab. Nagu ka Cage:

“We really do need a structure so we can see we are nowhere” (“Meil on vaja struktuuri selleks, et näha, et oleme eikusagil”).

Praegu on see “eikusagil” veel Pariisis. Lähiajal etendub siin Wilsoni lavastuses Berliner Ensemble’iga loodud “Peter Paan” (CocoRosie muusikale), seejärel vana hea “Einstein rannal” ise! Kuid varsti nihkub kõik see “eimiski” ei kuhugi mujale kui Eestisse.

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni kohtumine laval on äärmiselt paljutõotav. Muuseas on “Vanamuti” kõige liigutavam stseen Pärdi muusikale. Kui ettevaatlikult küsin, kas Pärdi muusikas on rohkem ... sedasamustki, mida Cage’i sõnul olemas ei ole, kui näiteks Puccinis või Wagneris, saan vastuseks, et seal on tõesti rohkem ruumi. Arvo Pärdiga kohtusid nad umbes neli aastat tagasi Vatikanis, paavsti juures. Seal küsis Wilson, kust helilooja pärit on, ja kuuldes Eesti nime, tuli talle meelde küll, et oli seda varemgi kuulnud. Eestist ei oska Wilson midagi oodata. Luban, et me räägime vähe, meil on rohkem ruumi ja vähem müra kui siin Pariisis. “See oleks küll teretulnud kergendus!” ütleb ta ja salakaval säde välgatab silmas. Wilsoni ja Pärdi muusikateatrietenduse maailma esiettekanne toimub 2015. aasta mais Tallinnas Noblessneri Valukojas.

Robert Wilson Louvre’is ja Pariisi teatrites

11. november 2013 – 17. veebruar 2014

Näitused, etendused, filmid, arutelud, loengud Louvre’i eri saalides

Lisaks etendused Pariisis:

Robert Wilson / Mihhail Barõšnikov /Willem Dafoe “Vanamutt” (autor Daniil Harms) 6.–23. november 2013 Pariisi Linnateatris

Robert Wilson / CocoRosie “Peeter Paan” (autor James Matthew Barrie) 12.–20. detsember 2013 Pariisi Linnateatris

Philip Glass / Robert Wilson “Einstein rannal” 8.–12. jaanuar 2014 Châtelet’ teatris