Julgen väita, et suurtes toimivates ettevõtetes kirjutatakse projektikesi väga tihti lihtsalt selleks, et piltlikult öeldes endale dividende maksta või enda sisemisi ebaefektiivsusi vaiba alla pühkida. Kui sul on ikka aastaid toimiv tootmisäri, siis on sul olemas usaldusväärsed tarnijad ja partnerid, vettpidavad ostu-müügi lepingud jne. Selliselt platvormilt ei ole raske normaalse intressiga kapitali kaasata kas pankadest või muudelt erainvestoritelt, et soovitud laienemisplaane ellu viia. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks riik peaks selliseid ettevõtteid süstemaatiliselt poputama. Toimivatele ettevõtetele tasuta raha külvamine toidab ebaefektiivsust ning administratiivseid rumalusi. Isegi siis, kui tegemist on "innovatsiooniga", mis on muutunud üheks ütlemata sisutühjaks ja sita maitsega sõnaks.

Kui ka suur ettevõte tahab avaliku kapitaliga teha kõrge riskiga teadmismahukat toote- või disainiprojekti, siis ma paneks talle range nõude, et selleks loodaks spin-off. Emafirmal oleks omafinantseeringuga vastavalt investori roll (näiteks 10-30 protsendilise osalusega). Enamus osalusest, juhtimine ning toetus läheks aga konkreetsele meeskonnale, mille koosseis on hästi põhjendatud kompetentside ja kogemustega. Sellisel juhul luuakse keskkond, kus parimad pead saavad ilma emaettevõtte bürokraatia ja ülemuste mersu-liisinguteta täieliku initsatiivi ning toetuse, et efektiivselt ja kiirelt katsetada: õnnestuda või pillid kotti panna. Kui loodav spin-off ebaõnnestub, siis on kõigile kiirelt selge, et idee või meeskond ei toimunud. Ka raamatupidamisse on sellisel juhul kerge pilku heita, mis suurte ettevõtete puhul on aga toetuse andjale tunduvalt kulukam ja ebamugavam. Ettevõtte meeskond kirjutaks ka ilma keerutamata ühe A4 pikkuse avaliku kokkuvõtte: kuidas ja millele riigilt saadud raha ära põles. Miks ei võiks EASi rahastatud ettevõtted ise oma enda asutajate nimede alt pidada blogi, kus nad räägiks avatult ja harivalt oma teekonnast ning headest ja halbadest otsustest? Üks postitus iga 10 000 euro kohta? Miks saab läbikukkumistest lugeda doteebubble.blogspot.com väärastunud huumoriga blogist, aga mitte EASi enda kodulehelt? Raha hävitamine pole suure riskiga ettevõtmiste puhul kuritegu, aga hetke süsteemis puudub läbipaistvus ja moraalne vastutus. Suurtele ettevõtetele visatakse kotiga sularaha. Tulemus on paberil alati "innovatiivne", majanduslik mõju ja reaalne rakendus on aga raskesti hinnatavad.

Külastasin hiljuti koostööpartnereid Inglismaal, kes tegelevad tipptasemel teadusaparatuuri disaini ja tootmisega. Suure lisandväärtusega äride ehitamise loogika on seal maal tunduvalt teistsugune. Klassikalised äri-oligarhid saavad sõita vaid lõputute loodusressursside või odava kahuriliha peal. Eestis napib aga mõlemat. Ettevõtted, kus 1/3 palgalistest on doktorikraadiga maailma tippülikoolidest, vajavad teistsugust kultuuriruumi. Eelnimetatud teadusaparatuuri tootja koosneb kuuest startup'ist, millest igaühe tootemeeskonnas töötab 10-20 spetsialisti. Kõik tütarettevõtted kuuluvad suures osa oma töötajatele. Emaettvõte haldab brändi laiemalt ning pakub tütarettevõtetele tsentraalseid teenuseid nagu raamatupidamine, disain ja müügiesindused välisriikides. Samas on igal tütarettevõttel maksimaalne motivatsioon enda nišis parimaks saada, mitte teiste osakondade kulul liugu lasta. Samuti on sellise mudeli puhul tütarettevõtteid kerge osta/müüa või individuaalselt riskikapitali kaasata. Kui me ei hakka ka siin Läänemere idakaldal looma mõtteviisi, et raha ja osalus tuleb jagada inimestele, mitte majandusaasta aruannetele, siis me ka tippspetsialiste siia ei meelita ja kinni ei hoia. Olen ise kõrvalt jälginud mitme hea initsatiivi surma, sest nn "oligarhid" arvavad, et andekaid inimesi motiveerib ainult regulaarne palgaleht ja tasuta õlu. Päeva lõpuks on töötulemusest kõigil suva, sest EAS maksab ju nii ehk naa. Meeskonnad jooksevad palgaralli tuultes laiali ning maailma vallutavad tooted jäävad sündimata.

Sügisel taotlesime ka enda ettevõttele EASist riskantseks tootearenduseks toetust. Kuna iduettevõtetes liiguvad tegemised aga tormilise kiirusega ja kõike alati ette planeerida ei oska, siis positiivse otsuse saabumise hetkeks olime juba olemasolevate toodete skaleerimisega 110 protsenti koormatud, ning lükkasime toetuse lihtsalt tagasi. Reaalselt ei jagu meie meeskonnal uue projekti jaoks hetkel piisavalt inimressurssi ning tulemus saaks olema nõrk või poolik. Suur on aga tuttavate ettevõtjate imestus, et niimoodi laual olev raha kasutamata jäetakse. Klientide ootuste petmist peetakse amoraalseks, see viib varem või hiljem ettevõtte hukuni. Riigi rahakoti osas ollakse aga paraku ükskõiksemad. Võib-olla elan endiselt nooruse idealismis, kuid arvan, et ettevõtted peaks avalikku investeeringut kulutama samasuguse suhtumisega, nagu omaenda teenitud raha.