Tiina Jõgeda: Kuidas ravida shoppajate stockholmi sündroomi?
Ma võiksin Nobeli preemia saada, mõtisklesin jõuluturult naastes. Mu kott oli täis mõttetuid vidinaid, mille otstarvet ma pärast ostu sooritamist enam ära arvata ei osanud. Aga majanduspreemia avastuse eest, et inimene juhindub mingist sisemisest kõhutundest ja otsustab kiiresti, mitte rahulikult kaalutledes, anti ära juba Daniel Kahnemanile 2002.aastal. Mul jääb üle tema (ja paljude teiste psühholoogide) poolt tuvastatud mõttevigadele veel kord tähelepanu pöörata. Selliseid väikseid – alateadlikke – mõttevigu, mis ei saada meid otseselt hukatussse, ent tekitavad siiski segadust, teeme iga päev.
Üks levinumaid mõttevigu on uskumus, et inimene langetab otsuseid ratsionaalsetest faktidest lähtuvalt (soolise korrektsuse huvides ma ei hakka nimetama, kes kelle kallal näägutab, et katsu ometi kord loogiliselt mõelda).
Muidugi analüüsib iga arukas olend fakte. Ainult et fakte on võimalik leida iga eelduse, väite ja soovmõtlemise kinnituseks. Niisiis valib inimene faktide ookeanist just need teadmised, mille abil ta saab tõestada endale ja teistele, et tema arutluskäik on loogiline.
Me ümbritseme end infoga, mis kinnitab meie uskumusi ja arusaamasid. Samamoodi on valikuline meie tähelepanu: näiteks jääb tänaval pilk kinni just nendesse esemetesse, mis meiega kuidagi haakuvad, mida oleme ise plaaninud osta vms. Kui mõni soovib teatud sõnade-numbrite kordumises näha saatuse märki või universumi märguannet – siis palun väga, aga pigem tasuks siiski peeglisse vaadata ning küsida endalt, miks need asjad-olukorrad mu tähelepanu praegusel eluperioodil tõmbavad.
Meediakaos jõuab inimeseni läbi isikliku filtri, ta kuuleb – näeb – jätab meelde asju, mis temaga kuidagi haakuvad või on varasemast tuttavad. Keegi ei lase naljalt oma arusaamade kindlusmüüre rünnata. Üks lugejauuring näitas, et täiesti uue info ahmimise asemel kulutab inimene kolmandiku võrra rohkem aega, lugedes neid artikleid, milles on juttu talle tuttavatest ja arusaadavatest asjadest ning mis tema vaateid kinnitavad – sest me vajame turvatunnet, et tuleme reaalsusega toime.
Tihti on viimane õlekõrs enne otsustamist sõbrale helistamine. Kui sõber jagab teie vaateid, oleks ta justkui tõeline sõber, kui aga vaidleb jõuliselt vastu, pole ta teist aru saanud, järelikult pole mõtet ka tema nõuannet kuulda võtta... Inimene otsib vaistlikult oma (eel)arvamustele kinnitust ning seetõttu sõbruneb endasugustega.
Üks sagedasi mõttevigu kannab nimetust “mulluse lume taganutmine”, mis raamatupidamises kantakse lahtrisse “pöördumatud kulud”. Need on väljaminekud, mis on juba tehtud ning mida pole võimalik muuta (see ei käi ainult raha, vaid ka aja ja energia jms kohta). Pöördumatud kulud jäävad minevikku ning tuleviku seisukohalt ei peaks nad mängima otsustavat rolli. Tegelikkus on vastupidine, hirm suurema kaotuse ees sunnib tegema ebaratsionaalseid otsuseid.
Mõttelaiskus tingib ankruefekti: me langetame otsuse valikuliselt, võrreldes ainult neid asju või hindu, mida meile näidatakse (kollase sildiga tooted peaksid teooria kohaselt olema soodsamad). Üldse, sellised müügisõnad nagu “soodus”, “tasuta”, “ainult täna”, “supermagus” jne mõjutavad meid rohkem, kui endale tunnistada tahaks.
Järgmine mõtteviga on hukutanud palju hasartmängijaid. Kui olete kümme korda kulli ja kirja visates saanud kulli, siis kui suur on tõenäosus, et 11. korral tuleb kiri? Ratsionaalselt võttes pole kordade arvul mündi kukkumisega mingit seost. See tähendab, et tõenäosus jääb ikka 50 : 50.
...Mida teeb inimene, kes on sooritanud mõttetu ostu? Ta ei tao pead vastu seina, vaid hakkab end õigustama ja mõne aja pärast usub ise ka, et tegelikult sai üks hea ja õige ost tehtud. Seda nimetatakse ostujärgseks ratsionaliseerimiseks ehk shoppajate stockholmi sündroomiks.
