Riia Maximas takistas ohvrite leidmist viinapudelite purunemine

Lilleküla komando rühmaülem Gert Teder (38) räägib, kuidas Eesti päästjad käisid Riias Maxima varingu päästetöid jälgimas

Kolm Eesti päästjat jõudsid vaatlejatena Riiga kakskümmend tundi pärast seda, kui Maxima katus esimest korda varises. Õnnetus juhtus kõige halvemal ajal - tööpäeva oli just lõppenud ja pood rahvast täis. Iga tund toob teateid uutest hukkunutest.

Kuidas lätlased oma tööga hakkama said?
Hästi. Väga kiirelt käivitus koostöö erinevate instantsidega: armee, kiirabi, päästeteenistus. Organiseeriti kohale kraanad, kõik toimis.
Lätlastel töötas objektil 20 tunni pärast üle saja inimese. Väga keeruline oleks midagi teisiti teha. Seal olid isegi tuletõrjeõpilased tööl. Ka see on mõttekoht meile: suure tööjõu mobiliseerimine väga kiiresti.
Teatud puhkudel ajakirjandus ei ole meie sõber. Tullakse välja valel ajal valede asjadega. Küsisin kolleegidelt otse, et kuidas meedia teiega käitub. Sest see on üks õppetund ka meile: kui selline asi juhtub, siis mida teen, kui mikrofon on suu ees, kaamera vaatab mulle otsa ja küsitakse, et kuidas läheb. Läti kolleeg vastas, et see on nii suur katastroof Läti jaoks, et isegi ajakirjanikud aitavad.

Saan aru, et see juhtum oli keeruline.
Lätis tegi asja raskeks see, et ei saanud rakendada otsingukoeri. Esimene varing purustas alkoholisektsiooni ja alkohol voolas rusude alla, hakkas seal auruma ja koer ei võtnud enam lõhna üles. See on nii tugev mõjutada.
Kui kukub alla nii suur lagi, siis on küsimus, et kus otsast alustada töödega. Mul on valikuid tohutult. Tuleb kindlaks teha, kus võiks olla võimalikud ellujääjad. Koer teeb väga ruttu tiiru ja näitab lõhnatunneleid, kus haistab elusat inimest. Meie koerad ei hooli hukkunutest.
Pean samal teemal loenguid. Ma poleks kunagi tulnud selle peale, et tuua selline näide võimalikust tagasilöögist: purunenud alkoholiriiul.
Kujuta ette, et samasugune õnnetus juhtub ehituspoes. Purunevad lahustipudelid, atsetoon. See tapab ka ellujääjad.