“Kõntsas” on tänapäeva Briti kinos harva esinevat terasust ja leidlikkust; see film on provokatiivne, naljakas, šokeeriv ja tähendusrikas. Aasta ühe meelelahutuslikuma ja haaravama linateose kujul on tegu kordaminekuga nii osatäitjate, meeskonna kui stsenaristi ja lavastaja Jon S. Bairdi jaoks. Kuid kuidas see kõik juhtus?

Kui uurisin filmi saamisloo kohta, avaldas Baird, et ta hindab väga kõrgelt Irvine Welshi, kelle raamatul “Kõnts” põhineb. “Ma kohtasin Irvine’i ühise sõbra kaudu 2008. aastal. See oli juhuslik kohtumine, me olime mõlemad peol ja purjus,” selgitab lavastaja. “Irvine on üks mu iidolitest ja tavaliselt oleksin ma sellises olukorras üsna närviline, kuid osutusin seekord väga rahulikuks. Esimene asi, mis ma talle ütlesin, oli: “Ma armastan “Kõntsa”, see on sinu raamatutest mu lemmik.” Algul ta naeris, aga paari kuu jooksul saime lähemalt tuttavaks ja ta müüs mulle raamatu filmimisõigused. Edasi läks protsess juba aeglasemaks. Tegu oli parasjagu ränga ettevõtmisega, enne mind oli olnud paar luhtaläinud katset seda teksti kinolinale tuua ja see tekitas inimestes eelarvamusi. Kuid selline taust sundis mind ennast kokku võtma ja kirjutama absoluutselt parima esimese stsenaariumiversiooni, milleks ma üldse võimeline olin, seda ilma suurte stuudiote või levitajate surveta – võisin olla oma nägemuses nii metsik, kui vähegi soovisin.”

Üks kõige märkimisväärsemaid asju “Kõntsa” ekraniseeringu juures on James McAvoy roll moraalselt ja vaimselt laostunud politseinikuna. Tema kehastatud Bruce on sageli koletis, kelle hedonismi ja liiderlikkust mängitakse lausa lustiga välja, kuid samas on McAvoy sisendusjõulises tegelaskujus ka inimlikkust ja haavatavust, mis sunnib vaatajaid temasse siiski teatud sooja kaasaelamisega suhtuma. Kuidas õnnestus McAvoy, keda tänapäeval näeb ju ennekõike Hollywoodi blockbuster’ites, saada mängima “Kõntsa” metsikut antikangelast? “Tegelikult pöördus tema meie poole,” paljastab Baird. “Kui stsenaarium läheb liikvele, hakkavad inimesed ise ühendust võtma. Me polnud algul tema sobivuses kindlad, sest arvasime, et ta on ehk liiga noor. Kuid McAvoy oli stsenaariumi lugenud ja tegi ettepaneku kohtuda. Saimegi siis kokku ja muutsime kohe Jamesi osas meelt – osalt tema mineviku tõttu, sest ta on üles kasvanud koos vaimselt haige inimesega.”

McAvoy on mõjus, kuid teda ümbritseb ka hulk tipptasemel Šoti ja Briti näitlejaid. Kas oli raske sellist staaridest koosnevat näitlejaansamblit kokku saada? “See kujunes nii töö käigus,” ütleb Baird. “Nagu ma mainisin, püüdsin stsenaariumiga panna nii täppi kui vähegi suudan. Ja filmitööstuses hakkas ringlema info “Kõntsast” kui “näitlejate” filmist. Isegi väikesed rollid said kirjutatud kindlate isikuomaduste ja taustalugudega. Ja loomulikult meelitas teisi näitlejaid ligi tõsiasi, et meil olid sellised tähed nagu James McAvoy ja Jim Broadbent (kes mängib Bruce’i arsti üha veidramaks muutuvates unenäokatketes – autor). Ühel nädalal on sul olemas McAvoy ja Broadbent, järgmisel hetkel liituvad juba Eddie Marsan, Shirley Henderson ja paljud teised.”

Arvestades, et Irvine Welsh kirjutas “Trainspottingu” ehk raamatu, millest Danny Boyle lõi aastal 1996 tänapäevase Briti kino ühe vingeima filmi, võrreldakse paratamatult kõiki tema loomingu ekraniseeringuid tüütuseni Boyle’i filmiga. Kas Baird tundis survet või kohustust oma Welshi adaptsiooniga Boyle’i taseme ületamiseks? “Tegelikult ma ei mõelnud selle peale üldse,” teatab ta. “Suhtlus Irvine Welshiga oli nii tugev, et ausalt öeldes tõmbas ta mu mõtted kogu “Trainspottingu” värgist eemale. Kui oleksin näiteks “Trainspottingule” järge teinud, siis oleks see ehk rohkem rõhunud. Minu jaoks oli referentsfilmiks pigem Kubricku “Kellavärgiga apelsin” ja ka Danny Boyle on selle fänn. Nii et me mõlemad hammustasime tükikese samast pirukast.”

Mis või kes veel “Kõntsa” mõjutasid? “Terry Gilliam,” ütleb Baird. “Eriti “Hirm ja jälestus Las Vegases” ja “Brazil”. Mulle tõesti meeldib tema filmide vaatemängulisus. Terry muide nägi “Kõntsa”. Ma tutvustasin filmi, ja saalis istus esireas Terry Gilliam, mis oli minu jaoks paras üllatus. Kuid pärast filmi tuli ta minu juurde ja ütles, et talle meeldis väga.”

Arvestades filmi inspiratsiooniallikaid, oskab ehk Baird “Kõntsa” mingi konkreetse Briti kinokunsti traditsiooni alla paigutada? “Ma arvan, et see film on üsna unikaalne – selles mõttes, et ta on ehk värskem kui enamik praegu välja tulevaid linateoseid,” ütleb režissöör ettevaatlikult. “Minu lemmikaeg on 1970ndad, mil filmitegijatel oli palju rohkem vabadust. Ma tahan teha filme, mis räägivad lugu ja ei ürita vastata publiku ootustele. Niisugused on mu lemmikfilmid ja lemmikrežissöörid – need, kes tahavad ennekõike rääkida hiilgava loo ja alles siis sellesse vaatajad kaasata. Nii et ehk on “Kõntsas” sellist vanamoodsat ja teatraalset tunnetust. Kuid ma pole kindel, kas see sobitub täpselt mõnda praeguse Šoti või Briti kino trendi.”

Pärast kodumaal filmi linastumisele järgnenud ülipositiivset reaktsiooni peaks Baird olema tuleviku suhtes optimistlikult häälestatud. Mis teda ees ootab? “Mitmed väga põnevad asjad on viimasel ajal esile kerkinud, aga ma ei saa neist veel rääkida,” kinnitab Baird. “Nii koos inimestega, kellega olen varem töötanud, kui ka uute inimestega, kellega hirmsasti tahaksin koos töötada. Olen arvamusel, et eri stiilides filmide tegemine on hea, sest ma ei taha, et mu loomingut saaks lahterdada.”

“Kõnts” (Filth)
Režissöör ja stsenarist Jon S. Baird. Osades James McAvoy, Jamie Bell, Jim Broadbent, Imogen Poots, Eddie Marsan. Film põhineb Irvine Welshi romaanil “Kõnts” (Filth, 1998). Suurbritannia, 2013.

Alates 13. detsembrist 2013 kinodes Coca-Cola Plaza, Artis ja Solaris; Tartus kinos Ekraan.