Indrek Holst: Eakad ei peaks olema ühiskonna suurim probleem
Kirjeldati probleemi, pakuti ka lahendussuundi. Peamiselt seda, kuidas hoida kulude ja tulude tasakaalu, mis on kõik juba kuuldud jutt. Teame, Eesti vananeb ning maksumaksjaid ei jätku. Riigieelarve numbrid näitavad teema tõsidust ning aeg-ajalt kaldub diskussioon võtma isegi hoiakut, nagu oleks pikenev eluiga meie suurim probleem. Et ühiskond ei kannata enam vanureid välja, sest neid on liiga palju.
Probleemi olemust aitab tabada inglise professor Patricia Thane, kelle sõnul ei ole eakate kujul tegu probleemiga, ja eriti mitte probleemiga, mille pärast peavad kannatama teised ühiskonna liikmed.
Jah, nii see ei tohiks olla, aga sotsiaalkindlustuse finantseerimismudel loob meile hoopis teise reaalsuse. Nii ravi- kui pensionikindlustuse heaolu sõltub tööjõumaksudest, kulu omakorda tekitavad kõik ühiskonna liikmed, mis aga viib meid otsesesse vastuollu eelöelduga – asjaolude ebasoodsa arengu korral saavadki pensionäride heaolu tagamisel teistest ühiskonna liikmetest kannatajad.
Kui tahame luua homseks ühiskonda, kus pikenev eluiga ei rõhuks ühiskonna teisi liikmeid, peame kõigepealt määratlema ühiskonna sotsiaalkindlustuse eesmärgid ning vaatama üle rahastamismudelid.
Kuidas rahulikumalt vananeda?
Vastust peab otsima küsimusele, kas rahastamist saab korraldada selliselt, et see annaks pensionärile suurema sõltumatuse teistest ühiskonna liikmetest. Pannes küsimuse kohalikku konteksti, tuleb küsida, kas on võimalik tõsta pensionäri elujärg tasemele, mille puhul oleks ükskõik milline populistlik pensionäride meelitamine raha või muude lubadustega nii kallis, et ükski poliitik isegi ei hakkaks sellele mõtlema.
Ravi- ja riiklikku pensionikindlustust ehk I samba pensioni on reeglina vaadatud eraldi, aga finantsmudeli osas oleks mõttekam neid võtta tervikuna nii nüüd kui tuleviku seisukohast. Esiteks juba rahastamismudeli üksühese sarnasuse tõttu, sest süsteemsed tulude riskid on täpselt samad. Kuid ka laiemalt, kuna ravikindlustuse n-ö eesmärk on “toota” rohkem pensionäre.
Riigikontroll ei juhtinud küll ravikindlustusele sellisel määral tähelepanu, aga see ei tähenda, et valdkonna seis oleks parem. Ravikindlustuse tulevik on suures pildis samadel põhjustel sama tume kui riiklikus pensionikindlustuses. Tegelikult isegi tumedam, sest kombinatsioon raviteenuste kallinemisest ja pensionäride hulga kasvust võimendab tulevikus finantseerimisprobleemi. 2012. aasta statistika põhjal läks tervelt pool ravikindlustuse kulust üle 60aastaste tarbeks.
Ravikindlustusteenust finantseeritakse tööjõumaksudega, s.t ravikindlustuse eest maksame elukaare selles osas, mil oleme noored, käime tööl ja vajame keskmiselt palju vähem arstiabi kui pensionieas. Probleemi tuum seisneb selles, et süsteemi tulu- ja kuluallikad käituvad üksteisest sõltumatult.
Ravikindlustuse finantseerimise saaks kujundada palju pingevabamaks, kui ravikindlustuse eest maksmise aeg pikeneks pensioniikka. Kulud ju pensionieas kasvavad, kuna vajame siis rohkem arstide tähelepanu ja kulud ravimitele on suuremad. Samal ajal tekitab peavalu vanema generatsiooni kasv ning töövõtjate kui teenuse finantseerijate vähenemine. Laiendades selliselt maksumaksjate baasi, viime ravikindlustuse finantseerimise palju kindlamale alusele. Meil ei oleks vaja hinge kinni pidades ennustada, kui palju on meil tulevikus pensionäre, sest nad oleks kaasatud süsteemi finantseerimisse. Ühiskond võiks rahulikumalt vananeda.
Selge, et selline muutus ei saa juhtuda üleöö. Kui aga algatada maksustruktuuri muudatus, mis viiakse ellu pikema aja jooksul, on kindlasti võimalik selle aja jooksul leida allikas pensionäride maksevõime suurendamiseks, mis kompenseeriks neile lisanduvat maksu.
Võiks kaaluda tulumaksu vähendamist, näiteks. Sisuliselt asendame pensionäridelt küsitava tulumaksu kohustuse ravikindlustusmaksuga. Ühtlasi saame juurde veel ühe võimaluse – suurendades oluliselt ravikindlustusmaksete tasujate hulka, võime samal ajal vähendada üldist ravikindlustuse maksumäära.
Oled tervem, saad rohkem
Ravikindlustuse korralduses on veel üks põhimõtteline probleem. Haigekassa ei peaks tegutsema ainult kassana, vaid kindlustusandjana. Et selleks saada, tuleb hakata jõuliselt tegelema ennetustegevusega, mis mõjutaks klientide käitumist ning aitaks kokku hoida haigekassa ressursse. Olgem ausad, paljud meie ravikulud ei ole tingitud mitte niivõrd pärilikkusest, kuivõrd meie enda harjumustest, näiteks suitsetamine.
Ravikindlustuse üheks peaeesmärgiks peab kujunema Eesti rahva tervisliku käitumise mõjutamine. Näiteks kehtestada kõigile kohustuslik tervisekontroll iga kümne, viie, kahe aasta tagant – vastavalt vanusele ja muudele teguritele. See on väga oluline ja põhimõtteline küsimus, sest määrab meie tervisele minevate kulude trendi väga pika aja jooksul. Tõsi, ka võidud tulevad pikema ajaga, kindlasti mitte ühe valimistsükli jooksul, aga see on ettevõtmist väärt.
Tervisepoliitika ja seda rakendav süsteem peab olema preventiivse loomuga ehk tunnustama neid kodanikke, kes tegelevad tervise hoidmisega kogu elu jooksul. Kindlustusprintsiipidest lähtuvalt: kui ikka inimene ei ole tekitanud tänu tervislikule käitumisele oodatud mahus kulusid, siis võiks osa raha tagasi maksta. Selleks võib ka eraldi isikupõhine fond olla, mida saab kasutama hakata pensionile minnes. Kusjuures hea tervisega inimene vajabki rohkem raha oma pensioni kindlustamiseks, sest tõenäoliselt kujuneb sellisel juhul ka eluiga keskmiselt pikemaks.
Ravikindlustus vajab oma “II sammast”, vastasel korral peame leppima paratamatusega – kas pideva raviteenuste mahu kahanemisega või maksutõusuga. Viimane võib realiseeruda ka lisaraha suunamise abil riigieelarve kaudu, aga kas on ikka vaja, et ühel hetkel sõltuks minu tervishoid “katuseraha” kemplemisest riigikogus?
Loo autor on SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juhatuse esimees.
