Nädala raamat: Jumalat asjasse segamata
Saul Bellow “Augie Marchi seiklused”
Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 2013. 736 lk.
Bellow “Augie Marchi seiklused” on tõeline suurteos ning seda mitte ainult üle 700-leheküljelise mahu tõttu. Ehk lausa selle kiuste, sest sellise tekstimassiiviga silmitsi seisev lugeja kipub lõike diagonaalis üle laskma. Möödunud sajandi algul sündinud Chicago kuti, juudi päritolu Augie Marchi arengulugu on Bellow’l aga nõnda elegantselt kirja pandud, et patustasin diagonaallugemisega haruharva. Ega Bellow asjata Nobelit saanud.
Vaheldumisi hoiavad tempot üleval kaks liini – tegevuslik ja psühholoogiline. Augie on ettevõtlik noormees, kuid vähem kalestunud ja süütum, võiks öelda ka naiivsem oma vanemast vennast Simonist. Hea välimus ja avatud meelelaad viivad ta kokku värvika tegelastegaleriiga. Elul on talle varuks koormatäis dünaamikat – kord on ta toimetuleku piiril, kord jällegi satub kokku varakate inimestega, kes ta ilma küsimata peenelt riidesse panevad ja majanduslikult järjele aitavad. Armastus tuleb ise ta juurde, süttib, et taas suitsupahvakuna hajuda.
Väga õpetlik on ameerikapärane tunnetus, et alati on võimalik hakkama saada ning hakkamasaamine on inimese enda esmane kohus. Ei mingit hikikimorit ja endassetõmbumist – seda ei võimalda ei teise maailmasõja eelne Ameerika ühiskond ega immigrandivõsukeste maailmanägemine. Kui muidu ei saa, elatad ennast koertehotellis töötades või poest raamatuid varastades. Augiel säilib seejuures tubli annus idealismi. Majanduslikult mugavaid lotovõite ta elult vastu ei võta, näiteks ei ole nõus laskma ennast võõrastel rikkuritel lapsendada.
Raamatu psühholoogiline liin on äärmiselt õnnestunud. Bellow ei ole hetkekski laskunud tüütute, väljapaistvate traagelniitidega noore inimese arengulugude tasemele. Augie areng on aeglane ja loogiline – ta ei muutu uueks inimeseks, vaid mõned seni varjus olnud loomujooned tõusevad esile, teised jällegi tõukab elu tagaplaanile. Kui oled teismeea lõpuks moraalselt üsna puhas ja sinu minapildis ei ole esikohal söömine ja roojamine, vaid oma koha otsimine inimesena, siis ei ole usutav, et muutud vanast peast täielikuks nälkjaks või masinaks.
Tõsi, Augie muutub seda kalkuleerivamaks ja vähem idealistlikuks, mida paremini tal läheb – kuid eks olegi Bellow üks sõnum, et õnn ei ole juhuses, vaid leppimises olemasolevaga. Eluga mõistliku piirini leppimine, enda sättimine pigem maailma järgi kui vastupidine, lootusetu maailmaparandamine tuleb minu arvates juudi taustaga kirjanikel ja filmitegijatel tihti jutuks. Eriti võimas, et kõigist nendest inimeseksolemise valudest ja kahtlustest oskab Bellow rääkida jumalat asjasse segamata.
