Kuidas kurjus vajuvasse vette uputati
Kirjandusteadlane Toomas Haug kirjutas 1983. aasta Sirbis ja Vasaras, et ta ei saa päris täpselt aru, mis vanuses lastele “Arabella, mereröövli tütar” mõeldud on. Ta kahtlustas isegi, just nagu peagi algavat arvutimängu-ajastut ette aimates, et äkki on film mõeldud just neile elu lõpuni lasteks jäävatele meestele, sellele “meie aja produktile”:
“Ning kui moraal rüütada mereröövli kostüümi, siis läheb mees-laps kindlasti liimile – lavastuslik hoog haarab kaasa ja tera jõuab selle varjus pärale. Kuri ei tohi olla, kadugu kurjus, elagu headus: manifestatsioon on seda võimsam, et kurjuse esindaja, röövlipealik Taaniel Tina ise oma elule ja tegudele kriipsu peale tõmbab. Võib-olla peaksime kõik oma elus uue lehekülje pöörama? Umbes seesugune on filmi eetiline paatos. Ometi jääb kuri kahtlus püsima. Täiskasvanuile mõjub üleskutse justkui liiga lihtsameelselt, lapsed veel ei filosofeeri ja mees-laps hakkab äkki lihtsalt järgmist röövlilugu ootama.”
Palve Pervikult
Kas just röövlilugu, aga ootama jääb ta kindlasti ükskõik millisesse kostüümi rüütatud lugu – hea ja kurja globaalses võitluses võib ta kanda ka ämblikmehe või nahkhiirmehe kostüümi.
Aino Pervikul, kes andis omal ajal “Arabella” käsikirja üle ühel ajal nii kirjastusele raamatuna välja andmiseks kui Tallinnfilmile filmiks tegemiseks, oli filmitegijatele vaid üks palve: et piraatidest ja röövlielust ei tehtaks midagi ahvatlevat ja sümpaatset, et laps-vaataja ei tunneks soovi nende moodi olla. Peeter Simm lavastaja ja stsenaristina valis groteski ja karnevali tee, uskudes samal ajal siiski, et olgu muinasjutt kui tahes groteskne, elu mudel on ta ikka.
Üks röövlitest, pealik Taaniel Tina on siiski – vaatamata faktile, et ta oma tütart lööb – sümpaatne. Temas ei ole tembutavat klouni, nii nagu ülejäänud piraadilaeva asukates. Lembit Petersoni kehastatud Taanielile on pistetud pihku kõik trumbid olemaks ihaldusväärne “paha poiss” – tal on võim, tal on varandus, ta on füüsiliselt atraktiivne – tal pole puust jalga ega groteskset välimust, mis harilikult piraadikaptenid eemaletõukavaks teeb. Tema kõrval jääb “hea poiss” Aadu (Urmas Kibuspuu), kes kannab suvalisi kaltse, kellel on prillid, kes hõljub peadpidi pilvedes ja kelle puhul on selge, et rusikavõitluses jääks ta kaotajaks, Arabella silmis nõrgemale positsioonile. Aadul on vaja Taanieliga samale pjedestaaliastmele tõusmiseks “imevõimeid” – lennumasinat (Peeter Simmi lisandus Perviku algtekstile) ja võlunõelu.
Tänapäeval, kui kangelase stereotüüp on killustunud vastavalt publiku nišistumisele – tõelise mehe kõrval seisab juba pikemat aeaga natuke kühmus seljaga kangelaslik nohik, kes ammutab imevõimed ja seksapiili tehnikataiplikkusest ja subkultuurides orienteerumise võimest –, ei pruugi muidugi poolte valimine ja sümpaatiate tekkimine enam nii mustvalge olla, kui omal ajal tundus kasvatusteadlasele Viive-Riina Ruusile. Tema heitis filmile ette, et puhtprotsentuaalselt kulub filmis kurjuse näitamisele rohkem aega ja energiat, värvi ja näitlejaid kui headuse ja heaks muutumise peale. Järelikult selle pedagoogilise töö, mis filmis jääb tegemata, peavad lapsevanemad kodus ise ära tegema.
Toomas Haug aga juhtis tähelepanu ka sellele, et kuigi kõik tõepoolest teavad, kuidas hea olla, ei ole see nii huvitav, kui jälgida kellegi püüdlusi heaks saada. Nii ongi filmi kõige kaasakiskuvamad tegelased need, kes kannavad kahe näoga maski – Arabella (Inga-Kai Puskar, Siiri Sisaski häälega) ja Taaniel Tina, kes asuvad paremaks muutumise teekonnale, tuues õnnestumise nimel suuri ohvreid ning loobudes oma kurja elu kõige kallimast varandusest.
Headuse-usku Aadu lühiajaline kurjuse teenimine ja surma ähvardusel nende võlunõeltega tervendamine ei ole nii kaasakiskuv, sest tema motivatsioon on selgem – hundikarjas peab ulguma, kui tahad ellu jääda, surnuna ei ole sinust kellelegi kasu jne. Niisiis – kummalisel kombel on kurjad, kes tahavad heaks saada, suuremad kangelased kui hea, kes tahab heaks jääda, aga olude sunnil peab iseendaga eetilisele kompromissile minema – inimest hädas aidata on ju hea, aga kui see inimene on röövel?
Perviku jaoks jäi filmis kõlama mõte, et inimene elab edasi oma tegudes ja lastes, aga see ei tähenda, et lapsed peavad oma vanemate tegude eest vastutama. Röövliseadused ei seisa kõrgemal üldinimlikest seadustest – inimene on vaba valima, kas olla hea ja aus või kuri ja salakaval.
Röövlid niisiis tahavad ainult kulda ja kardavad seejuures kogu aeg, et Raudpats, või kes iganes – alati on keegi veel ahnem – võib kulla neilt varastada. Imelikul kombel kõlksub see hästi kokku nende tänaste ülirikastest elutreeneriteks ja loovestjateks pöördunutega, kes müüsid oma Ferrarid maha ja ... pöörasid oma elus uue lehekülje. Sest nad said aru, et rikkus ei tee inimest õnnelikuks, kui selle rikkusega vaid oma hingelist tühjust ja enesele valetamisest tulenevat ebamugavustunnet püüda kinni lappida. Rikkus toob õnne ainult siis, kui ollakse enesega kooskõlas ja see rikkus annab inimesele võimaluse ühiskonnale midagi tagasi anda. Tänu avaldada.
Taaniel Tina lõikab ahnuse ahelad läbi. Ta haagib Raudpatsi oma laeva külge ja uputab kurjuse vajuvasse vette. Ta ei taha oma lapsele kannatusi, mida põhjustab suure aardekambri võtmete omanikuks olemine. Laps peab olema vaba valima ükskõik millise unistuste elu. Ja muide, keegi ei ütlegi, et pärast teatrinäitleja, mustkunstniku, ennustaja ja leiutaja ameti läbiproovimist ei võiks Arabella piraadielu juurde naasta – aga siis on temagi juba oma elukogemuse võrra targem ning oskab piraadielust tõeliselt rõõmu tunda.
Arabella, mereröövli tütar
Tallinnfilm 1982
■Režissöör ja stsenarist Peeter Simm
■Operaator Arvo Iho
■Helilooja Jaanus Nõgisto
■Osades Inga-Kai Puskar-Polonski, Lembit Peterson, Urmas Kibuspuu, Raivo Trass, Tõnu Kark.
DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga alates 23. jaanuarist.
Filmidega saab tutvuda ja sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.
