Öö laul Kunsti­hoone galeriis

Eesti kunstis on praegu kaks suurt lõvi, kaks suurt Leod.

Mõlemad on seotud Eesti Kunstiakadeemiaga. Professor emeritus Leonhard Lapin ja professor emeritus Leo Rohlin. Lapin tuiskab ringi kui tuuslar, pildudes ideid ja meeleolusid vasakule-paremale. Rohlin on väljapeetud, minu kujutluses on ta alati veidi mõtlike raskete silmalaugudega, naeratus näol, parem käsi südame kohal, kummardusega elu ees.

Leo Rohlini näitus tarbekunstimuuseumis 2004 oli suursaavutus, tehnoloogiline kõrgpilotaaž, millele Eestis pole võrdset; nüüdseks kadunud Kunstiakadeemia fuajeegaleriis toimunud suur väljapanek viis aastat hiljem näitas Rohlinit erksa ja kultuuriteadliku jälgijana. Kuid kõige mõjuvama elamuse sain ma 2011. aastal väikeselt HOP-galeriis toimunud näituselt “Nokturn” – vaoshoitud dramaatikaga, punaste valuliste aktsentidega pühendus lahkunud abikaasale; suuremeelne, lihtne ja südamlik. Midagi sellist ma Eesti kunstis ei tea olevat.