Mind panevad sellised reaktsioonid ausalt öeldes imestama. Tegelikult on ju kõik mu plaadid olnud isiklikud ja selles mõttes pole siin midagi erilist. See on ju väga lihtne – ilmus popalbum, milles on juttu südamevalust, ja ma ei näe siin mingit sensatsiooni. Ja olen sotsiaalmeedias pealegi juhtunud nägema, kuidas noored inimesed arutavad, et “Mõtetes mõrudais” on nende “hea tuju lugu” – reibas, helge ja nii edasi. Mul on iga plaadiga olnud mingi oma salajane ülesanne ja “Nõgeste” puhul oleks moto selline, et kes tahab, see nutab, ja kes tahab, see tantsib.