“Hingekirja” puhas valge telliskivi annab lugejale kogu Hirve, alustades valgest pilvenabrast ja lõpetades praoga katusekambri laes. Sinna vahele mahub peaaegu nelikümmend aastat luuletusteks saanud elu, joonistub välja liikumine otsimist ja mänglemist tulvil algusaja enamasti riimis luuletustest hilisema perioodi napisõnaliste tõdemuslike tekstideni, kus oluliseks on saanud armastus, elu, aeg ja surm ja päike ei tõuse mitte lõõmava ja leegitsevana, Heliose kaarikust Vahemerele värvilisi virvendusi heites, vaid kahvatuna põhjamaise veebruarihommiku külmkargesse taevasse, kus pilved enne valguse jõudmist tumehalliks tõmbuvad. Jah, kui meenutada algusaja sonettide kõrgustesse ulatuvat eksalteeritust ja astuda otse Hirve viimaste aastate luule juurde, siis on omamoodi üllatav, missuguste napisõnaliste sügavuti üldistusteni luuletaja on jõudnud, kuidas ta rändab ühtaegu läbi enese elatud aja ja teiste elatud aja ja tuleb selt rännakult tagasi, targem ja terasem. Kui palju elukogemust mahub neisse lihtsatesse ridadesse: “Kui olin seitsmeaastane / muutusin kahvatuks / mõeldes kaugetele maadele // seitsmeteistaastasena / kahvatusin / mõeldes armastusele // kui saan seitsmekümneseks / mõtlen igavikule / kahvatumata”. Loomulikult annavad kogutud luuletused võimaluse käia luuletaja kõrval läbi kogu tee. See on kutse, aga kas lugeja on valmis muutuma? Huvitav oleks Hirve fenomenist rääkida mõnega neist omaaegseist andunud Hirve austajatest, kes hiirvaikselt ammutasid iga luuletaja huulilt langenud märki kui taevast ilmutust. Kuidas ja kas on muutunud nemad? Kas on nad tulnud/läinud kaasa usukuulutaja metamorfoosidega? Alas, kõik Jeesused ei lahku kolmekümnekolmestena.