Eduard Tinn: Noored naised sünnitama, vanemad lapsi kantseldama!

Riigiisad rahustavad, et kõigil Euroopa kultuurrahvastel on probleeme väikese sündivusega. Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo, ekspeaminister Siim Kallas, kaitseminister Jürgen Ligi jt lähtuvad printsiibist, et laste tegemine on eraasi, mis sõltub vanemate materiaalsetest võimalustest.

See on valgete inimeste traditsiooniline seisukoht. Heaoluühiskonnas, kus vanematel lasub vastutus laste eest, käibki asi nii: võta oma õlgadele koorem, millega hakkama saad.

Ainult et seda loogikat järgides eestlased kaovad. Tiit Kärner rõhutas 13. aprilli Sirbis õigesti, et Eestis standardsed lahendused iibe tõstmiseks ei tööta. Vaja on uut lähenemist.

Vastutustundetu on elada illusioonides, et asjad loksuvad ise paika ja et küll jumal aitab. Et eestlasi on ennegi katastroofiliselt vähe olnud. Majanduse vallas valitseb meil siiamaani usk, et mida vähem riiki, seda parem. Iibe suurendamiseks on vaja aga just nimelt rohkem riiki. Riik peab olema sünnitusasja käima panev jõud.

Kas riik hakkab sundima lapsi tegema?

Ei, sundimisega kaugele ei jõua. Turuühiskonnas toimib präänik paremini. Emapalga präänikukesega aga kaugele ei jõua. Emapalga-taoline pisirahastamine võib paremal juhul suurendada sündivust vaid paari tuhande lapse võrra aastas.

Präänik peab suuremale osale noortest naistest mõjuma šokeerivalt-innustavalt. Kuna meie ühiskond on valdavalt vaene, siis peab sünnituspreemia olema mitte väiksem kui 50 000 krooni. Noorik sünnitab lapse endale ja Eestimaale. Riigipoolsed planeerijad eraldavad aasta peale näiteks 2,5–3 miljardit krooni ja loodavad aastas saada mitte 13 000 – 14 000 sündi, vaid üle 50 000 lapsukese.

Nüüd hakkavad kõik normaalsed inimesed mind agaralt kritiseerima. Meil on niigi eetika ja perekonna kriis, teie aga kutsute mammona pärast lapsi tegema! Ega ikka kõike raha eest saa! Kus on kristlik moraal?! Mina ei sünnita last riigile, see on sügavalt minu eraasi!

Tundes Eesti elu, olen kindel, et kuigi algul kõlab võimas ja hukkamõistev "fui!", hakkavad paljud just rahast lähtuvalt kalkuleerima ning plaane pidama. Pereemad, kel on juba mitu last, otsustavad, et võiks veel ühe teha, saame hakkama. Noored, kes kokku elavad ja last tahaksid, saavad innustust ja laps ongi sündinud. Noor naine, kel elukaaslast pole, aga kes tahab last, lähebki sünnitama.

Riik loogu uus lastehoidmise süsteem

Miks meil enamik noori naisi ei sünnita? Põhjusi võib olla mitmeid: kes pole leidnud printsi; kes ei tunne end majanduslikult turvaliselt; kes pole valmis sünnitama, sest pole oma elamist; keda takistab kartus kaotada tasuv töö ja karjääri perspektiivid. Enamik ei kiirusta lapsesaamisega, sest noored tahavad reisida, õppida, seigelda ja lustida.

Põhiprobleem on ikkagi see, et last pole kuhugi jätta. Üks osa tänapäeva vanaemasid ei soovi lastelastega tegelda, lasteaiakohtadega on aga Eestis ülitõsiseid raskusi.

90 protsenti naisi soovivad oma unelmates last. Need naised oleksid valmis emamissiooni täitma, kui lahendataks lapsehoidmise probleem. Toonitan, et jutt käib ka pikaajalisest, aastaid kestvast hoidmisest.

Olemegi jõudnud jälle rahajutuni. Lisaks sünnipreemiale peab teine osa riigipoolsest abist kuluma lastekasvatuse tugipunktide loomisele üle Eesti. Noorel naisel, kel pole võimalusi ise väikelast kasvatada (õpib, on tööl välismaal, pole veel kindlat elukaaslast jmt), tuleb võimaldada hoida last seesinases tugipunktis.

Kasvatajateks vanemad naised

Tugipunkt on vanema põlvkonna naiste üle-eestiline lastehoidmise ja -kasvatamise pikaajaline aktsioon, kus vabadel pindadel (olgu või rendipindadel) organiseeritakse nii väikelaste päevakodud kui ka väikelaste alternatiivkodud.

Kindlasti jätab osa noori emasid oma lapse tugipunkti aastateks. Mõni eriti lustihimuline noorik võib tulla lapsele järele viie-kuue aasta pärast, kui on eluküpsemaks saanud ning mõistnud, milline väärtus on tema sünnitatud laps.

Riigipoolne finantseerimine on tugipunktide ülalpidamiseks loomulikult tähtis, kuid sugugi vähem tähtis pole suure osa Eesti memmede valmisolek osaleda liikumises, mida laulusõnadest lähtuvalt võiks nimetada "Maa tuleb täita lastega". Kui noored naised on valmis sünnitama ja vanemad naised lapsi kantseldama – siis oleme omadega mäel.

Laste eest hoolitsemine annaks tööd kümnetele tuhandetele avatud südamega naistele üle Eesti. Mis aga samuti oluline – kollektiivne valmidus ühiselt tuleviku eest seista ja lapsi kasvatada tervendaks meie ühiskonda. Tekiks rohkem solidaarsust ja hoolivust. Vanem põlvkond tunnetaks oma vajalikkust – ilma nende abita Eestimaa hakkama ei saa. Nad pole mingid luuserid ega ballast ühiskonna turjal, vaid otse vastupidi. Vanem generatsioon on enamjaolt aatelisem kui noorem põlvkond ning kui on vaja, siis on nad jälle rivis nagu Balti keti aegu.

Muukeelsete ega elu heidikute lastetegemist ei pea kartma

Küsimus, mis vajab otsemaid vastamist, on kartus, et muulased hakkavad agaralt lapsi tegema. Esiteks oleks rahaline preemia ette nähtud vaid Eesti kodanikele. Teiseks – lastekasvatamise tugipunktides peab valitsema keelekümblus. Riik peab vigadest õppima ning näitama, et muulastele keeleõpetamises me pole äpud ning kõik lapsed Eestimaal saavad tulevikus "ä", "ö" ja "ü" häälikutega hakkama.

Teine kartus on seotud sotsiaalsete heidikutega ehk inimestega, kes on elule jalgu jäänud. Mis siis, kui nemad hakkavad raha eest lapsi tegema? Vaesus sigitab ju vaesust. Kes last kasvatada ei suuda, selle lapse kasvatab üles tugikeskus. Ei rassilistel, rahvuslikel ega eugeenilistel põhjustel demokraatlikus ühiskonnas inimesi ei lahterdata. Me ei saa joodikutele keelata seksuaalvahekorras olemist (loomulikult, kui nad seda suudavad).

Eestlased ei tohi jääda vähemusrahvaks oma maal

Korralikele Eesti daamidele, kes peavad minu ideed amoraalseks, vastan, et eks praktika näita, kuidas rahaline preemia paneb naisi sünnitama. Kuna oleme vaesed, siis peaks see stiimul meie tingimustes töötama.

Korralikele Eesti meestele, kes peavad minu ettepanekut utoopiaks – sest kust võtta sellist raha –, vastan, et 250–300 miljonit dollarit aastas pole maailma mõõtmes suur raha. Ei ole seda täna ka Eestis, kus majandusel läheb hästi. Oleme küll vaesed, aga nii vaesed me ka enam ei ole, et põhiseaduses olevaid sõnu oma rahva, tema kultuuri ja keele kestmise kohta lihtsalt ignoreerida.

Tegusid on vaja, härrased! Tuleb ületada Eesti mõtlemisele omane kitsus ja provintslikkus ja asju tõsiselt ning suurelt ette võtta. Presidendikandidaatide esitlemisel tõstatas ainult Jaan Männik iibe probleemi kui probleemi number üks.

Igapäevane elu ei sunni kedagi iibeprobleemiga tegelema. Oht on ju kaugel. Kuid tark inimene erinebki rumalast selle poolest, et tal on Immanuel Kanti arvamuse kohaselt kujutlusvõime ning ta näeb, mis võib meid kõiki ees oodata. Jääda vabas Eestis rahvusvähemuseks, kus jäme ots on lõunast tulnud uute hõimude käes, oleks vist hullem kui olla eestlane omaaegses SSSRis.

PS Kuni 2013. aastani peab Eesti saama Euroopa Liidust üle 50 miljardi krooni. Niisiis pangem pead tööle, Eesti mehed ja naised, kuidas euroraha nutikalt iibe teenistusse suunata.

Loo autor on Euroülikooli professor.