Idealismist

Bruno Lillemets (26) on oma diplomitööd saatvas tekstis kevadel 2003 väitnud, et püüab oma loomingus universaalsust, mis oleks võimeline astuma dialoogi võimalikult paljudega. Eks nõnda proovi tabada midagi suuremat kui pelgalt vormimäng paljud loojaist – leida üles need ventiilid ja paanikanupud, mis asuvad kõigi vaatajate sees, ürgsetes ja universaalsetes inimloomalikkuse kihistustes. (Selle tegevuse idealistlikkust illustreerib muidugi väga kenasti kogu kunstilugu, ütleks mõni iroonik vahele. Ja õnneks ei pärsi see kunstniku püüdlusi, teab idealist.)

Mõttepuhtusest

Kuid Bruno ehete, objektide ja maalide puhul tunnen, et neis võib tõesti olla midagi universaalset. Libedalt siledaks poleeritud terase- ja alumiiniumipindades on kerge silmaga nähtaval lahustuda ja kaotsigi minna. Bruno loodud vormid on äärmuslikult jõulised ja haprama närvikavaga tegelastele kohutavadki. Või on see poisikeselikult jultunud mõtteselgus, mis esmapilgul võib hirmutada? Tavatu anne näha asju linnulennult ja olla üle argistest pisiasjadest. Reaalsuslummusest oksendamiseni täistuubitud ajal on selline mõtte- ja vormiselgus julgustükk omaette.

Erootikast (ja võimust muidugi)

Hollandi tippgalerist Paul Derrez liigitas Bruno loodu kohe kui sex-toys. Raske oleks sellisele tegelikult lihtsustatud provokatsioonile vastu vaielda – jõuline erootilisus esineb neis üsna varjamatul kujul. Võib-olla ongi see erootilisus midagi universaalset ja animaalset, mis teeb Bruno ehted-objektid nii vastupandamatuks? Samal ajal meenutavad need rasked ja uhked terasest treitud pulgad kuningate valitsejasauasid, millised võiks olla pidulikel puhkudel käes tänapäevastel presidentidel ja pangadirektoritel – võim on täna ju seksikam kui kunagi varem.