Ikka à la:

*mõistad, minu eelmine armuke oli filosoofiaprofessor;

*pane tähele, kommunism on see ainus õige ja õiglane ühiskonnakord;

*muide, impressionistide värvikasutus oli muidugi imeväärne, aga lilli nad maalida ei osanud;

*kas tead, Dostojevski põdes küll langetõbe, aga ta on suur Vene kirjanik.

Hea lapse harilik orjus. Kuigi ega ma teab mis kuulekas pupujuku olnud –  vimmaka vaikimisega tõmbusin eemale oma koduste tüütutest käskudest. Varakult õppisin ära, kunagi ei tohi küsida stiilis "Kas ma tohin välja minna?". Tuleb selgesõnaliselt teada anda: "Ma lähen nüüd välja."

Veidral kombel ei olnud mul oma naabritari pidevatele palvetele vaimu vastu panna. Ta oli klassikaliselt ilus, kange sisuga venelanna ja invaliid. Jumal paraku, väga invaliid. Keskealine kaunitar maalis, õmbles soovijaile uhkeid peokleite ning tegi koduseid ja ihulisi töid vaid vasaku käe abiga. Selg, alakeha ja parem käsi olid liikumisvõimetud, kinnitatud raskesse rauast-nahast korsetti, jalatoed käisid kõva kriiksumisega isteasendisse. Otse loomulikult aitasin teda, ehkki pikaldased ja vaevarikkad tubased tegemised neelasid väärtuslikku mänguaega. Kehaline puudus polnud see, mis nelja seina vahele surutud ja kirjandusklassikutelt imetud eluteadmistega naisele kõik nõukogude tavainimesele kättesaamatud imed-hüved koju kätte toimetas. Nn kõigi mugavustega korteri, uusimat marki invaliidi-Zaparožetsi, keset hoovi püsti pandud garaaži, kõikvõimalikke kangete allkirjadega lubatähti, parteipuhveti suitsuvorsti, juuksuritöökojast meistri ja polikliinikust günekoloogi – kõik loomulikult täiesti ametlikult. Ma ei ole küüniline, siiralt imetlen tänini selle naise üüratut eluahnust ja leidlikkust füüsiliselt täiesti abituna elada täiel rinnal. Aga tal oli üks väga väärt anne. Zinake oskas küsida. Oskas tahta ja küsida. Ei, mitte nagu muinasjutus – ahneks ta ei muutunud. Sinisilmse veendumuse ja lemmikfilosoof Marxi toel kuulusid ju kõik ühiskonna hüved kõigile. Tuli vaid otse ja keerutamata küsida, et teised pikemalt tuiutamata taipaksid, millest sul puudu on ja selle kahetsusväärse möödalaskmise likvideeriksid. Ainus, millest tal õrna aimugi polnud, oli päris elu, milles keegi oli kusagil võrdsemast veel võrdsem.

Ma lähen nüüd välja, ma võtan nüüd kommi.

Küsimine on eriline oskus. Tundub et terve armee õpetatud nõuandeametnikke tegelebki igapäevaselt küsimisseadustiku väljatöötamisega. Oluline on küsida õigest kohast ja õigel udusel ajal.

Küsid, ja saad Mustamäe rohealad aastakümneteks oma skulptuuride näitusplatsiks. Või hakkab isegi kilulinna pildiga konserv hoopis müütilise tobukangelase pilti kandma.

Küsid, ja palgatõusule lisanduvad esindustasud, lisatasud, hüvitised, ja kingaviksimiskviitungid.

Küsid, ja statistikaamet kirjutab müstilise keskmise palga kiire tõusu sinu tööülessannete eduka täitmise arvele.

Küsid, ja valguskiirusel lendad uude ametisse, komisjoni, nõukokku, maailmajakku. Saad uue veelgi küsimisedukama ameti.

Küsid, saad kas või nii mitu soojendusega kohakest korraga, kui palju on luksusautos istmeid.

Küsid vanalinna korteri erastamist kahe keskmise kuupalga eest ja looduskaitstud rannaliivale püsti aetud majamüraka seadusesadamasse jõudmist.

Küsi-küsi, küsi selge ja kõlava häälega.