Maire Männiku kojutulek
On päiksepaisteline 25. august 2004 Pariisis, Issy-Les-Moulineux’ eeslinnas. Täna 60. aastat tagasi vabastas kindral Leclerc oma peene sõjalise ja diplomaatilise operatsiooniga saksa okupantidest Pariisi. Samal päeval, aga 60. aastat hiljem tõstetakse Pariisis ühe pagulaskunstniku tagasihoidlikust ateljeest õue ja seejärel autofurgooni Lecrerci kipsist portreepea, et saata see Eesti Kunstimuuseumi. Päev varem on Pariisis käivitunud operatsioon Maire Männiku pärandi Eestisse saatmiseks, esimene omalaadne eesti kunsti ajaloos. Kunagi varem pole tulnud ühe Eesti kujuri ateljee viimasel minutil tühjaks teha ja Eestisse transportida. Olukorda komplitseerib omakorda mitmemeetriste ruumiliste tööde habras materjal – kips.
25. august
… Operatsiooni juhib kunstimuuseumi skulptuuuriosakonna juhataja Juta Kivimäe, tehniliseks adjutandiks meisterpakkija Uve Untera näitusteosakonnast. Aega on kaks päeva, et teha töödest lõplik valik ja pakkida ning autole tõsta kuulsaima välis-eesti skulptori looming. Teisest ateljeest Montparnasse’il, kus eelmise aasta 5. septembril troopiliselt kuumade ilmade aegu Maire Männik suri, toodi kunstitööd Issy’sse kohe eelmise aasta sügisel. Kuid ka siinne ateljee on üüriateljee, mida taotleb juba keegi teine. Männik seisis selle ateljee järjekorras 1968. aastast alates ja sai ateljee võtmed lõpuks 1977.
Kell kaheksa hommikul algab töö. Eestist saabunud furgoonist tassitakse välja pakkematerjalid, kiled, kastid, tööriistad. Vaatan ringi sama uudishimulikult nagu 1993. aastal kui Männikul ainus kord külas käisin. Esimene reaktsioon ateljees paneb iga väikekodanlase ohkama. Olukord on, viisakalt öeldes, metsik. Mulle meenub Heraklese koristustöö Augeiase tallides, aga Männiku ateljees Heraklese radikaalset puhastusmeetodit kasutada siiski ei saa. Kopitamise ja kipsi spetsiifiline imal lõhn lööb kohe ninna, kui midagi liigutada, tõuseb tolmupilv. Üksteise otsa kuhjuvad kipsist kujud, raamatud, ajalehtede hunnikud, postkaardid, fotod, isegi skulptori riided ja jalatsid. Iga toll selles ateljees on kaetud kultuurikihiga, milles on korda püüdnud luua orkaan Ivan.
Kõigepealt väiksemad tööd, lastepead. Need olid Maire Männiku leib. Juba 1940. aastate lõpul Rootsis alustas ta eesti põgenike laste portreteerimisega, tehes jõuliselt ja mõnikord argumente pisaratega kaunistades mõnele lapsevanemale selgeks, et tema maimuke väärib jäädvustamist igaveseks. Nii rääkis mulle kunagi kirjanik Arvo Mägi.
*
Männiku maja on nagu Õismäe Hiina müür, kolossaalselt pikk ja looklev korrusmaja, tüüpiline 1970. aastate alguse progressiivse monstrum-elamuarhitektuuri näide. Hommikupäikesega ateljeed asuvad esimesel korrusel, kunagi olid need mõeldud garaažideks, ja nende ees asuvad poolümarad privaatsed aiad. Et ateljees ruumi teha, tassime kergemad ja väiksemamahulisemad asjad õue.
Pakkimiseks sobib iga pappkarp, mis on seest mullikile või paberiga polsterdatud. Mõnda karpi mahub kolm rusikasuurust pead, kõik aastakümnete tolmust halliks tõmbunud. Märksa keerulisem on poolabstraktsete ruumiliste kompositsioonidega. Mõne töö hapralt metallkarkassilt on kips tükkidena maha pudenenud ja mõni töö juba nii pude, et ei kannata õieti tõstmistki. Kivimäe otsustab, et kõige hullemas konditsioonis tööd jäävad ateljeesse, saagu siis neist, mis saab. Õige otsus.
Saabub Erki Männik, Maire Männiku poeg. 1959. aastal Pariisis sündinud härra Männik räägib perfektset eesti keelt ja teatab, et tal on täna vaid hetk aega. Ta vaatab ateljees ringi ning tema näos peegeldub nõutus nagu meilgi. Kuid homme on ta vaba ja valmis muuseumitöötajaile appi tulema. Aga ta teatab enne äraminekut toreda uudise: tema isa Vahur Linnuste ja Vladimir Karassev-Orgussaar tahtvat Mairest kirjutada monograafia, kunstniku 85. sünniaastapäevaks 2007. aastal.
Vahepeal alustab oma monoloogidega autojuht. Ta ütleb, et “homme õhtuks olla koorem koos”, sest tal on vaja ka edasi Brüsselisse sõita, sealt ka midagi peale võtta, nii et töötada tuleb “meil” kiiresti. Pariisis on ta esimest korda, linna vaatama ta ei viitsi aga minna, sest üksi on igav ja mis siin ikka vaadata. Eks neid linnu ole nähtud ka. Parem püsida õhtuti hotellis. Küll need kunstnikud elavad ikka armetult, ütleb ta varsti ateljees ringi vaadates. Kui ta kuuleb, et Männikul oli kaks ateljeed, ütleb ta, et “küll ta oli siis rikas”. Tema elufilosoofia on lihtne nagu Raadio Elmari programm. Rahvatarkusi pudeneb tal nagu käisest ning valuline grimass Uve Untera näol kordub aina sagedamini.
Lõuna ajal hakkab korraga sadama. Mitte kõvasti, aga kipsi jaoks on igasugune niiskus hävitava toimega ja me peame kibekähku välja tassitud kujudele kiled peale viskama. Loen läbi Erki Männiku kinkekirja selle aasta aprillist. Männik suri nii ootamatult, et oma tööde testamenti ei jõudnud ta teha. Kinkekirjaga kingib poeg ema tööd Eesti Vabariigile, jättes teoste talituse Tallinna Eesti Kunstimuuseumile. “Minu ema ei tahtnud, et keegi hakkks tema asjadega äri tegema,” põhjendab oma üllast tegu poeg. Tallinnasse saadetakse kipstööd, paar vähest pronksi valatud teost ja figuratiivsed keraamilised seinareljeefid jätab Erki Männik endale mälestuseks. Ka ateljee esikus rippuv Olev Mikiveri foovilik natüürmort 1945. aastast jääb pojale.
Materjali viidud töid on Männikul vähe, ühe käe sõrmede jagu, kui ma ei eksi. Raudne enamus Männiku töid jäi kunstniku kurvastuseks raha- ja tellijate puudusel ainult kipsi. Seda võimatum on ette kujutada, et Männik on ainus Eesti kujur, kelle töid võib Pariisis avalikus linnaruumis igaüks näha. Kuid see on ometi nii! Eesti giidid armastavad viia turiste sentimentaalsele teekonnale Pere Lachaise’ kalmistule Wiiralti hauale, ent harilikult unustavad nad mainida lakoonilise vormiga hauakivi autori nime. See on Maire Männik. Kunstilooliselt tähtsam kui Wiiralti haua kujundus on aga Pariisi vabastaja kindral (hiljem marssal) Leclerci (Philippe de Hauteclocque, 1902-1947) mälestussammas Issy’ raekoja ees. Mu sügava veendumuse kohaselt on see töö Maire Männiku skulptorikarjääri tipp: saada Pariisi ühelt linnaosalt sihttellimus linna vabastamise 45. aastapäeva tähistamiseks, ja veel millisele ajaloolisele figuurile – Prantsusmaa pealinna vabastajale! Täites ametlikku, ideologiseeritud tellimust, märkab selles 1989. aastal püstitatud teoses siiski kohe Männikule omast vaba, improvisatsioonilist ümberkäimist vormiga ning kindrali kujutamist pigem lihtinimese kui aristokraadist kangelasena. Ilmselt teadmatuse või ignorantsuse tõttu ei pea seda tööd eraldi väljatoomist väärivaks ei meie kunstnike biograafiline leksikon ega Eesti Kunstimuuseumi pressiteade.
Kenal haljasajal monumendi ees ja ümber toimub argipäeviti kella viieni aga vabaõhu-odav väljamüük. Ametlikult, raekoja akende all. Neegrid müüvad seal t-särke, pluuse ja sokke, küsides 1-3 eurot hilbust. Kas sina, hea lugeja, kujutaksid endale ette, et Tõnismäel Okupandi samba ees lubaks linnavõim iga päev turgu pidama?
Sel päeval pakitakse vineerkastidesse sisse paar suuremat kipskompositsiooni. Skulptuuride hulgas on ka “Prometheus”, Männiku Pariisi perioodi esimene avaliku esinemise töö. “Prometheust” eksponeeris ta 1955 Ossip Zadkine’i õpilaste vabaõhunäitusel ühes pargis.
Pakkimistöö kestab kella üheksani õhtul.
26. august
26. augustil on muuseumitöötajad kohal enne kella üheksat. Erki Männik tuleb värskete croissantidega ja lööb ka käed külge. Tööd on eilse päeva jooksul tehtud kõvasti ja ateljee palju tühjem. Kõigepealt tõstetakse peale väikeses formaadis pead: Eugene Ionesco, Nana Mouskouri, Edith Piaf jt. Siis järgnevad suured ruumilised kompositsioonid, mida Männik väsimatult ikka ja jälle paljudel vabaõhunäitustel demonstreeris ja millest kirjutati eriti 1960. aastatel. Loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid ühendas ta abstraktsete vormielementidega, luues eesti skulptuuritraditsioonis harukordseid õhulisi panustatud kipsiga kaetud metallkompositsioone. Ilmar Laaban nimetas Männiku internatsionaalse stiili omapärast varianti tabavalt loodusgootikaks.
Kell 14.00 aitan autosse lükata suurimat Tallinna minevat teost, paarisaja kilost “Kevadoraaklit”, aastast 1965. Eeskujuks vanad egiptlased, veeretame kõrge kipsiga kaetud sõrestiktöö autoni rullikutel ehk kaheks saetud harjavarrel.
*
Erki Männikule meenub, et ühest kohast – Roy Adzaki muuseumist Montparnasse’lt - peaksime veel mõned tööd ära tooma. Muuseumis oli nimelt korraldatud peale Maire Männiku surma tema mälestusnäitus ja kõiki töid pole siiani ära toodud. Lähme kahekesi, Erki autoga. Möödume haiglast, kus Maire veel möödunud aasta kevadel ravil käis.
Küsin kunstniku pojalt, kuidas tema ema suri. Ene Rämmeld on nimelt oma raamatus kirjutanud (“C’est la vie”, lk.111) rasked read: “Minule teadaolevatel andmetel on Maire ainuke eestlane pikas vanainimeste nimekirjas, kes ei pidanud 2003. aasta augustikuu põrgukuumusele vasttu. Perekond sõitis puhkama ja jättis Maire ilma ventilaatori, külmutuskapi ja külma veeta üksinda kolmeks nädalaks. Ja seda riigis, kus on võimalus linnavalitsusest saada inimene, kes tuleb vanainimese eest hoolitsema.”
“Ema kaebas kogu möödunud aasta südamehädade üle”, kostab Erki. Surmapäeval käinud emal kodus külas mitu inimest, tema, raviarst, õhtul kaks sõbrannat. Maire kurtnud küll väsimust, aga haiglasse ei tahtnud minna. Suri öösel, une pealt.
Mõningaid inimesi ei kujuta haigena ette. Maire Männik oli üks neist. Need mõned korrad kui kokku saime, jättis ta alati elurõõmsa ja daamiliku mulje. Ma ei tunne Maire põlvkonnast ühtegi teist eestlannat, kes kaheksakümneaastasena kandis lühikest seelikut ja kõrgete kontsadega kingi. Kui välja läks, siis pärlid kaelas ja huuled punased. Poseeris ta nagu pensionil filmidiiva esilinastusel. Muidu boheem iga toll. Oma hädasid ta juhututtavale ei kurtnud.
14.40. Muuseumihoone osutub efektseks neljakordseks kitsaks betoonehitiseks, hea tahtmise korral võib tohutut kolikambrit meenutavat asutust ju ka muuseumiks kutsuda. See on eramuuseum, Pariisis elanud ja surnud vähetuntud ameerika popkunstniku oma, “juhatajaks” kunstniku prantslannast lesk. Esimese korruse esik-elutoast-näitusesaalist ning aiamajakesest toome neli Männiku kipspead ja reljeefi juurde.
Kui madaam kuuleb, et olen Eestist, hüüatab ta eksalteeritult: “Ah, Eestist! Kunstikriitik! Meil elab siin ka üks eestlane, kas tunnete teda? Ah, ah, ta on tudeng! Björn Koop!” Meenub, et olen seda nime kuulnud, kas ta pole mitte autodisaini õppiv noor disainer? Ongi. Kuna peame ühe töö ära tooma ka ülakorruselt, külastame paratamatult Björni tuba, sest maja igal korrusel ongi vaid üks läbikäidav tuba, kuhu viib taevatrepp. Kes selles toas elab, on kohe näha - lauda, toole ja voodit katavad autoplakatid.
Sõidame tagasi ja sööme lõpuks croissantid ära. Peaaegu kogu kips, mida Tallinnasse saata võib, on ära pakitud ja furgooni tõstetud. Männikule nii Prantsusmaal kui mujal kuulsust toonud medalid on samuti pakitud. Viimaks võtab Juta Kivimäe seintelt ettevaatlikult maha koltunud ja plekilised Männiku skulptuurikavandid; paberid on üsna rabedad ja kipuvad katki kärisema kui need rulli keeratakse.
Kell 17.00 lüüakse furgoonile põiklauad ette. Pakkimine on läbi. Autojuht kurdab nüüd, et tal on kaks vaba päeva, et Brüsselisse jõuaks ta nüüd liiga vara. Uve Untera ohkab ja saadab mulle mõistva pilgu.
3. september
3. septembri hommikul kell 11.00 laaditakse Maire Männiku tööd Tallinnas maha, Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlasse rahvusraamatukogus. Kuid – üllatus, üllatus. Saabunud on hoopis üks teine auto, Brüsselis on Männik kellegi soovil ümber tõstetud. Aga purunenud pole õnneks midagi.
Maire Männiku Tallinnasse jõudnud ateljeepärand sisaldab umbes 90 nimetust, sealhulgas 26 vabaplastilist skulptuuri, medalite kipsist ideekavandeid, 4 Pariiis Rahapajas vermitud pronksmedalit, üle 30 portree ja maski, kavandeid. Erki Männik loodab õigusega, et Eesti Kunstimuuseumi uues majas saab ühe esimese ülevaatenäituse Maire Männik.
