Uus torn siluetis: City Plaza
Iseenesest on tähelepanuväärne, et samal ajal, kui linnavalitsus on alles alustamas kõrghoonete teemaplaneeringuga, valmib Tallinna ammu pilvelõhkujate-teemaliseks muutunud kvartalis järjekordne torn. Alver Trummal Arhitektide projekteeritud City Plaza Tartu maantee otsas ületab viienda majana linnas 20 korruse piiri, fetišeeritud kilukarbisiluett on koonustele ning astmiktornidele lisaks saanud juurde saleda ristküliku. Nn Maakri tänava kvartal on esimeste uljaspeade algatusel ning hilisemate kinnisvaraspekulantide osava õhumüümise tulemusena kujunenud Tallinna wannabe-city’ks, mida näiteks hea kasutada visuaalse materjalina Põhjamaade finantskeskuse – selle kuuldavasti linna uue arenguvisiooni – reklaamiks! Mis kvartal jalakäija, linnaruumi või infrastruktuuri tasandil kaasa on toonud, on hoopis teine teema, räägitud on nii asfaldi alla mattuvast auto-Tallinnast kui linnast, mis meie laiuskraadil jääb kõrghoonete tekitatud maailma pikimate varjude alla. Sest tormijooks kõrgustesse on täishoos – juba on kondid koristatud 30-korruseliste kaksiktornide ehituse alt Stockmanni kõrval, Ühispanga vastas ootab luba veelgi kõrgem bürootorn. Maakri kvartalis pole ammu enam teemaks kõrghooned, vaid hakkamasaamine sealse linnaruumi mitmekesistamisega.
Ka Alver-Trummal kuuluvad uut linna võimalikult tihedana nägevate inimeste parteisse. Ahtale krundile litsutud City Plaza ja Kunstiakadeemia vahele jääv kitsas jalakäijate tee pakub korraks efektset njuujorklikku ruumitunnet, akadeemia katuseservaga samale kõrgusele rihitud Plaza laiem, skulpturaalne allosa ei näi midagi teadvat pea kohal kõrguvast anonüümsest klaastahukast. Teadagi, kaasaegne mega-arhitektuur koondab linliku tiheduse konditsioneeritud siseruumi – Plaza vertikaalne linn algab kaubandusega, jätkub neljakorruselise parkla ja terrassivaateid pakkuva restoraniga ning kulgeb kuni 23. korruseni identse büroomaailmana. Ainult korterid puuduvad. Et introvertne majakast tänavatasandil elu välja ei suretaks, on arhitektid iga hiigelhoone eluks vajalikud detailid nagu trafo, prügikonteinerid, parkla- ja majanduspääsud madalasse kõrvaltiiba osavalt “ära pakkinud”, Tiit Trummali sõnutsi katsusid nad ka kaubanduspinda tihedaiks väikepoodideks hakkida, ent “arendajate puhul on see tavaline asi, et arhitekt võib küll rääkida….”
City Plaza lihtne hoonetahvel on arhetüüpsemaid kõrghoonevorme, mille Mies van der Rohe sõjajärgses Ameerikas klassikaks vormistas (tema korruste proportsionaalne valem oli 3:5). Ka fassaadi rõhutatud metallprofiilid on sealt. Arhitektide endi sõnutsi valiti maksimaalselt neutraalne vorm, sest mitmekesisuse mõttes võiksid Tallinnas kõrghooned olla erinevad ja skulpturaalne Ühispank on kõrval olemas. Ja lõpuks on selline vaid pool majast, allosa on plastilisem, nurkapidi tänava kohal rippuv. Oma graniitplaadistuse ja parklakorruseid katva trükimustriliste klaastahvlitega on alumine tsoon lausa edevgi, ehk lepitamaks linnakodanike klaas- ja plekkmajade foobiat. Klaasmajade transparentsus on muidugi vaid näiline, ka Plazas on klaasi taga tavalisi aknaid moodustav tummsein ning sisemuses toimetavad suletuseloori taha varjunud rahaspetsid. Maja dünaamiliseim detail on kahtlemata lift, mis vastu välisseina kulgevana pakub unikaalse vaateelamuse. Hoone lõpeb tavalise tehnorägaga katusel, pigem poolavalikuks publikuruumiks on Pille Lausmäe kujundatud noobel söögikoht kuskil poolel teel üles. Peab ütlema, et kui juba pilvelõhkujalinn, siis hoonetega seotud teematurism – sky-baarist piletiga vaateplatvormideni – on Tallinnas veel olematu, kiiva kinnisuse asemel saaks uut city’t ehk avalike ruumikasutuspraktikate abil ka linlastele omasemaks muuta. Ja veel: ilmselt globaliseerumisajastu märgina majale pandud üks maailma kõige anonüümsemaid nimesid viitaks justkui väljaku olemasolule, ehk annab Tartu mnt tupikotsa kuidagi edasi arendada?
