Miks soovitada kommunistlikku klassikat, eriti arvestades seda, et autorid olid mõne kireva aasta jagu Tšekaa tegelased? Huumor! Enamasti põhineb see juudi või siis ka Odessa igavesti varieeruvatel naljadel. Aga huumor on sõna otseses mõttes piirideta. Kui ma praegu loen, siis ma loen kaasaega. Karakterid on aegumatud. Võib-olla just seetõttu armastas neid ka suur dramaturg Mihhail Bulgakov.

Teoses on ka üksjagu horrorit, mis naljasse mähitud, aga äratuntavalt ängistav ja muidugi ka möödavaadatav. Sõrad ja Sarved, nõukaaegse varimajanduse sümbol, toimib praegu enam-vähem legaalselt jne. Vägitegu on kas või autojuhi seisuse defineerimine – jalakäijad leiutasid! Praegu lugedes pani end kringliks naerma romaani üks just nagu kõrvaline liin. Soovitan kõigile naistele. See on lugu Vassissuali Lohhankini perverssest tundeelust. Tal oli korralik naine, aga ta elas katteta intellektuaalsetes (gümnaasiumist väljavisatu) unelmates. Naine leidis endale uue elukaaslase, kuid miski ei aidanud. Jobu oli nagu kurat kuraditoosis, viskas kui vedru: “Miks sa mu hülgasid, Varvara!” Ehk siis kuidas korraliku naise ja mehe kõrvale jääb igaveseks jobu. Hea naer tuleb pisaratega.

Peeter Künstler