Pärnu – luksuslik ja kallis

Juunis 1937 avati Pärnus uus rannahotell, mis koos sisustusega läks maksma 350 000 krooni. Päevaleht imestas Pärnu noorte ja optimistlike linnanõunike julget väidet, et hotell teenib selle summa tasa juba esimese hooajaga. Rannahotelli avamisega sai Pärnu kui puhkelinna märksõnaks soliidsus.

"Kärarikkale tingel-tangelile tuleb suvelokaalides lühike lõpp. Rannasalongis avatakse uudisena Eestis piimabaar. Peale õlle muid alkohoolseid jooke ei müüda," kirjeldas Päevaleht.

Soliidsed olid ka hinnad. Näiteks rannahotellis maksis kahe voodiga tuba ühes dušiga seitse krooni ööpäev ning kaksiktuba vannitoaga 10 krooni, mis oli taskukohane jõukatele puhkajatele.

Oma kuurordi põhihüvesid tutvustas linn geomeetrilise kolmnurgana, mille üks tipp oli meresuplus, teise nurga moodustas mudaravi ja kolmanda avarad võimalused mugavaks ajaviiteks. Suvitajatele pakuti õhu- ja aurukastet, meditsiinilisi dušše, muda-, raba- ja söehappevanne.

Kui kogu Eesti peale arvestati 8-10 tuhat välisturisti, siis Pärnusse oodati neist 3000. Majutamises lähtuti reeglist: suvitajad erakorteritesse, turistid turistidekodudesse. Luksuslikumas puhkekohas rannahotellis oli 70 tuba, neist 50 telefoniga.

Haapsalu – riigiametnike sanatoorium

Suvi 1937 oli edasiminek ka Haapsalule. Juunis avati kindral Johan Laidoneri nimeline sanatoorium Sadama tänaval, mille ehitamine maksis 100 000 krooni. Uuel sanatooriumil olid avarad terrassid, rõdud ja 42 tuba, mis mahutasid 72 ravialust. Kui Pärnu rannahotell oli mõeldud rahakatele suvitajatele, siis Haapsalu klientuur oli teistsugune.

"Siin leiavad odavahinnalist ravi ja puhkust esmajärjekorras kõik need kodanikud, keda riik oma kaitseks vajab – sõjaväelased, riigiteenijad ja -ametnikud," ütles sanatooriumi avamisel Laidoner.

Haapsalus võis üürida mugava toa suvitusrajoonis 20-25 krooni eest kuus, lõunatamine väljas maksis 40 senti kuni kroon. Võrdluseks – Pärnu rannahotellis maksis ainuüksi praad ligi krooni.

Arvuliselt puhkas Haapsalus kõige rohkem eestlasi, järgnesid sakslased, rootslased, soomlased ja venelased.

Kuressaare ja Narva-Jõesuu - odav puhkus

Kuressaare ja Narva-Jõesuu jäid populaarsuselt küll maha Pärnust ja Haapsalust, kuid huvi nende vastu kasvas aasta-aastalt. Õigemini taastus, sest mõlemad olid enne Esimest maailmasõda teada-tuntud suvituskohad.

Saaremaale puhkama pääses teistmoodi kui tänapäeval. Kuressaarel oli siis laevaühendus Tallinna ja Pärnuga ning kord nädalas sai sealt laevaga isegi Riiga ja Stockholmi.

Suvitajaid meelitasid saarlased ligi mudaga: "Kuressaare tervismuda ületab selles leiduva rikkaliku raadiumi, kloornaatriumi, väävlisoolade ja joodisoolade tõttu mitte üksi teiste Eesti kuurortide tervismudad, vaid jätab tahaplaanile ka peaaegu kõikide Euroopa kuurortide tervismudad." Ja tulijaid oli. Suvel 1937 suvitas Kuressaares umbes 2000 supelvõõrast välisriikidest ning Narva-Jõesuus 2500, neist veerand välismaalased.

Kuressaare pakkus ka reise linnast välja, näiteks Abruka saarele, mida reklaamiti kui metskitsede ja faasanite paradiisi.

Kuressaare ja Narva-Jõesuu olid Eesti kuurortidest odavaimad. Suvel 1937 maksis Kuressaares tuba 10-25 krooni kuus, Narva-Jõesuus 50-75 krooni kogu suveks. Lõuna väljas maksis vastavalt 50-75 ja 60 senti.

Härra suvel 1937

Niisuguse pealkirja all avaldas Päevaleht artikli meeste rannamoest, sest mitte üksnes naised polnud huvitatud hääst väljanägemisest. Kuurordi randa ei sobinud ju "magamistoa" riietes minna.

"Meeste supelkostüüm tunnustab tänavu värve. Mitte et ta oleks just värvikirjuks muutunud, aga ta harrastab erksust. Sinised ja punased trikood pole tänavu haruldused. Uudis on leopardi-kirjaga supelkostüümid. Dilemma, kas trikoo või ujumispüks, on esteetikaküsimus – üldiselt näib tänavu domineerivat siiski trikoo. Korpulentsed härrad teevad hästi, kui valivad ta veel tumeda," soovitas Päevaleht.

Rannamõnusid ei nauditud sugugi ainult supelkostüümides – nudism oli eestlaste seas populaarne. Ja häbi ei tuntud, paljad mehed-naised poseerisid julgelt ka kaamerameestele.