Näiteid on piisavalt: kas väljendus see siis altpoolt tulevas noorteliikumises nagu ajaloolaste käivitatud Noor-Tartu, käsikirjalised almahahhid, sotsialistlikku plaanimajandust karikeeriv asfaldijoonistuste võistlus, absurdimaiguline malevataidlus või Julius Kuperjanovi hauale lillede viimine. Isegi Matti Miliusega ülikooli raamatukogu purskkaevus suplemine kuulus nõukogudevastaste tegude hulka.

Tudengite ja KGB vahekorrast kirjutas juba 1989. aasta 1. detsembri Eesti Ekspressis Maris Lillak artiklis "Mikrofonid krüsanteemiõites", mainimata küll konkreetse ülekuulaja nime. Samal sügisel oli Lillaku ülikooli kaadriosakonda "randevuule" kutsunud umbes kolmekümne aastane brünett meesterahvas, kes kinkis ülekuulatavale esmalt kolm krüsanteemi ja teatas, et tulgu Eesti milline tahes, luure jääb niikuinii! Siis teinud härrasmees ettepaneku minna välismaale spiooniks, kuid mitte bolševike heaks! Veel pakkus ta Lillakule võimalusi pärast reise muljeid vahetada ...

Üksikasjalikult kirjeldab Lauri Vahtre oma memuaarteoses "Meenutusi kadunud maailmast" (1999) dramaatilisi kohtumisi major Sepperi, Kozlovi ja Anti Taluriga.       

***

Arvan, et minu ja riikliku julgeoleku vaheline suhe võis alata juba esimesel kursusel, kui olin Jüri Lina põrandaaluse õppeasutuse õpilane. Muide, see “korterikool” toimus praeguse tuntud filmikriitiku Jaak Lõhmuse kodus, kelle ema oli NSVL ajaloo õppejõud. Siiani ei tea, kas oli see organiseeritud provokatsioon uurimaks noorte meelsust või oli asjal tõsi taga. Nii nagu ma ei tea, kas koos Linnar Priimägiga kirjutatud “Tartu sügise” piiri taha toimetanud Peeter Ilusal olid mingid omad plaanid. Seda, et just Ilus selle käsikirja riigist välja toimetas, sain ma teada alles siis, kui tutvusin Hellar Grabbiga, kes selle Manas avaldas. Seal oli artikli lõpus küll märge, et avaldatakse autorite nõusolekuta, kuid see meid ei päästnud. Huvitaval kombel ei järgnenud sanktsioone enne, kui see Vabas Euroopas ette kanti. KGB ei tundnud minu vastu enne 1982. aastat suurt huvi, kuigi Pälsoni intris müristasin koos teistega Saksa sõdurilaule. Lisaks paljundasime nõukogudevastast literatuuri.

Siis aga algas. Tuldi koju Annelinna, kutsuti vestlustele. Esimene tõsisem jutuajamine oli Tartu hotellis. Kõik meenutas juba tsaariajast tuntud meetodit, mida on kirjeldanud Dostojevski: algul tuleb heatahtlik kagebuuša, kes tutvustab end sm Palmipuuna, “meie kunstiekspert”. Jutt käib suvisest heinatööst ja murest, kuidas minu abikaasa reis on kulgenud (vihje oma allikatele ja informeeritusele). Siis lüüakse uks jalaga lahti ja sisse astub lõugav Viktor Kozlov, kelle karjäär vist jätkub kusagil Pihkva kandis: “Ants, nüüd aitab, lao kõik ette!”. Palmipuu lohutab mind, et “Viktor on meil natuke äkiline”. Asi lõppes Vanemuise tänaval KGB juhi Anti Taluri kabinetis. Tehti ettepanek anda Sirp ja Vasara veergudel “ajaloolasena õiglane hinnang oma sõpradele”, s.t dissidentidele (Arvo Pesti oli lausa minu klassivend). Ühesõnaga sama nipp, mida kasutati Jaan Kaplinskiga. Erinevalt temast ma keeldusin ja operatsiooni juht Kozlov hüüdis veel ära minnes nutuse häälega: “Ants, mõtle veel!” Noh ja siis järgnesid avaldamiskeelud ja erialasel tööl töötamise keeld. Huvitav, et nad isegi ei teinud ettepanekut koputajaks hakata. Ilmselt seepärast, et olin ülikooli juba lõpetanud ja eksmati ning kroonuga ei saanud enam ähvardada. Töötuks jäämist ma ei kartnud, kuid ikkagi oli ausalt öeldes hirm, kas kuidagi pere kallale ei minda. Olin selleks ajaks piisavalt lugenud NKVD ja KGB ajaloolistest meetoditest. Meie vastastikune kiindumus lõppes alles perestroika ajal.

Ants Juske 

***

1981. aasta sügisel teenisin stipile lisa, töötades Tartu ülikooli Pälsoni 14 ühikavanemana. Organiseerisin asfaldijoonistuste võistluse, mille käigus Pälsoni (praegu Kuperjanovi) tänav igasugust värki täïs joonistati.

Järgmisel päeval tulin loengust ja – mida ma näen! Kõik kolm Tartu tänavapesumasinat hõõruvad ühiselamu ees asfalti! (Tervitan siinkohal Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu linnakomitee orgosakonda ja selle juhatajat Andrus Ansipit!). Kõik joonised õnneks maha ei kulunud, selgelt oli näha näiteks viisnurgaga tank ja Afganistani agressiooni vastane kirjutis. Ning ka punaseks värvitud kanalisatsiooniluuk kirjaga "Ühikavanema pealagi". See käis siis minu kohta.

Oli ka Leniniga rahatäht kirjaga "O rubla" - 1981. aastal oli toimunud Nõukogude Liidus harvaesinev hinnatõus.

Päev hiljem sain kutse dekanaati. Dekaan Künnap väljus mind nähes kabinetist, külg ees, aga viipas mulle siiski, et ma kabinetti siseneksin. Seal istus mustade vuntsidega kagebiit Sepper (ma pole muuseas näinud ühtki soomeugri tüüpi heledat KGB ohvitseri, kui kindral Sillar ja polkovnik Putin välja arvata).

Peeter Sepper oli kange ähvardama. Linnarahvas olla meie asfaldijoonistustest nördinud, meie ühika tudengid olla Ameerika Hääle mõju all, mina aga ei sobivat ajakirjanikuks õppima. Jalg mul küll värises, silme ees terendus kaks nüri aastat sõjateenistust okupatsioonivägedes - ent suutsin ajada midagi segast teemal, et saan ise väga hästi aru, mis ma teinud olen. Proovisin sõnu sättida nii, et musta vuntsi mitte ärritada, aga mitte ka südametunnistuse vastast teksti rääkida. Eks muidugi – ma sain hästi aru, mis ma teinud olen. Põhline oli põigelda teemal, kes "nõukogudevastaseid" joonistusi joonistas. Sepperil oli paberil kaart, kus mingi kriidisikerdus asfaldil asus!

Ei lasknud kagebiidireo mind palja jutuga minema. Temal oli tarvis kirjatööd. Filoloogiateaduskonna dekaani laua taga istuv vunts surus viisakalt, kuid kindlalt minu ette dekaani kirjatarbed, pastaka ja paberi.

Tagantjärele ühikas sõpradega analüüsides järeldasime, et tal oli tarvis oma kontorisse lihtsalt mingi paber viia. Sepper ütles, et pangu ma siis kirja, kuidas ma organiseerisin joonistamisürituse, mille käigus ise kohe üldse mitte midagi ei näinud.

Sepper ütles, et kirjutagu ma peale "Avaldus Riikliku Julgeoleku Komiteele". See oli minu jaoks piir, mida mul ületada polnud kavas. Ütlesin, et mind kutsuti välja dekaani juurde ja mul ei ole soovi komiteele midagi avaldada. Sepper andis mõista, et ma ei saa elu põhilistest asjadest aru, keeran iseendale ja vanematele ja – okei, kirjutagu ma siis dekanaadile.

Jätsin ülemise rea lihtsalt tühjaks ja kirjutasin seletuskirja selle kohta, kuidas organiseerisin nelja korrusevanemaga asfaldijoonistusvõistluse, kavatsemata midagi paha, ja mitte kuidagi ei olnud võimalust kontrollida, mida täpselt keegi asfaldile joonistab.

Asfaldijoonistajaid keegi üle kuulama ja kiusama ei hakanud, ühiselamu tütarlapsi samuti.

Sepperile sooviksin näiteks seda, et EV Kaitsepolitseiamet ta välja kutsuks ja sunniks valgele paberile käsitsi seletuskirja kirjutama, miks ta endale korralikku elukutset ei valinud ja miks mina ajakirjanikuks ei sobi. Edaspidi on KGB mind küll mitmel korral pealt kuulanud, mitte kunagi rohkem aga üle kuulanud.

Hans H. Luik

***

Kuni 1982. aasta maikuu ma ei mäleta mis päevani ei olnud ma vist Peeter Sepperi nime kuulnud. Ka ei mäleta ma täpselt, kas ma istusin Vana Pälsoni ühika valvelauas või möödusin juhuslikult valvelauast. Lauas ei olnud kedagi ja telefon helises (Pälsoni ühika ainuke telefon), igatahes ma tõstsin toru ja sõbralik mehehääl palus kutsuda telefonile toast nr 204 ajaloo kolmanda kursuse üliõpilane Ivar Lõbu. Paha aimamata vastasin, et juba kuulen, mille peale hääl telefonis tutvustas end Peeter Sepperina Riiklikust Julgeolekukomiteest ja teatas, et soovib minuga koheselt vestelda julgeoleku majas Vanemuise 46. 

Kui kohale läksin ja suure välisukse avasin, seisis seal relvastatud tunnimees, muidugi venelane, kes mind juhatas suurde kabinetti, kus mind juba oodati. Kabineti sisustust mäletan väga uduselt. Meelde on jäänud, et sinine vormimüts rippus nagis, aga Sepper ise oli erariides. Kedagi teist meie vestluse juures ei viibinud. Sepper tuli mulle vastu, andis kätt ja pakkus istet ning oli üsna familiaarne, hakkas kohe sinatama. Alguses rääkis ta kas just ilmast, aga igatahes tühjast-tähjast, küsis eksamite kohta ja kas ühikaelu meeldib jne. Siis jõudis riivamisi Noor-Tartu organisatsioonini ja küsis, mida ma sellest arvan ja kui hästi tunnen Lauri Vahtret. Vastasin, et Noor-Tartu üritustel pole käinud, mis ei olnud küll tõsi, sest olin mitmel nende korraldatud kultuuriüritusel viibinud ja ühe korra ka Raadi kalmistul koristustöödel käinud. Lauri Vahtret ütlesin teadvat väga põgusalt, kuna me ei ole ühel kursusel ja Lauri on Tartu poiss ja ühikas ei ela.

See teema teda rohkem ei huvitanud ja siis küsis ta minu jaoks täiesti ootamatult, millest ma hommikul Toomemäel Urmas Nageliga rääkisin. See küsimus tabas mind ettevalmistamatult ja võttis korraks kokutama, mispeale Sepper muigas. Asi selles, et olin tõesti samal päeval kohtunud kursusevend Urmas Nageliga, kes teadaolevalt pidi olema sõjaväes ja kuna ta alles äsja oli olnud sõjaväest Tartus käimas, siis oli nii kiire taaskohtumine temaga üllatav ja me istusime tunnikese Toomemäel pingi peal ja jõime paar õlut.

Ma ütlesin, et ei mäleta midagi. Siis muutis Sepper tooni ja teatas mulle, et tema teada on mul ülikoolis probleeme nii õppimise kui ka käitumisega (seda öeldes tegi ta paljutähendava nipsu kõrisõlmele), et ma ei saa stippi ja võin ilma jääda ka ühikakohast. Aga kui ma nõustun neid edaspidi aitama neid huvitava infoga, siis aitavad ka nemad mind minu probleemide lahendamisel.

Olin üsna endast väljas ja otsisin ettekäänet, kuidas nuhiks hakkamisest viisakalt ära öelda, kui Sepper ootamatult küsis, kas ma tõesti arvan, et kui ma keset päeva siit majast väljun, mind ei nähta. Ja niikuinii ei usuta mind, kui ütlen, et ma pole informaator. Seepeale vastasin, et sel juhul on ju täiesti ükspüha, mis vastuse ma neile annan ja ma ei hakka infot andma. Seepeale tõusis Sepper püsti. Kohtumine oli lõppenud. Ta andis mulle kätt, saatis ukseni ja ütles, et teatagu ma, kui olen ümber mõelnud, ja ärgu ma kellelegi meie vestlusest rääkigu.

Kui uksest välja sain, hakkasin algul jooksma ja vaatasin mitu korda selja taha. Läks in kohe ühikasse ja käitusin tagantjärele vaadates ainuõigesti. Nimelt jutustasin kohe kõigile sõpradele, kuidas mind taheti nuhiks värvata. Rohkem mul selle majaga kokkupuuteid polnud ja ülikool õnnestus ka lõpetada. Sepperiga kohtusin veel kaks korda. Tuleb tunnistada, et tal on professionaali hea mälu.

Paar aastat pärast lõpetamist tuli ta mulle vastu Tartu poes ja küsis nagu vanalt tuttavalt, ega ma kuskil riiulil šampust ei näe (oli juba Gorbatšovi kuiva seaduse aeg). Teise Eesti Vabariigi algul helistas ta mulle töö juurde ning soovis saada tasuta konsultatsiooni ühe muinsuskaitsealuse maja kohta, mida ta osta kavatsevat. Ma soovitasin otsida infot telefoniraamatust ja panin toru ära. Iga kord, kui ma temast ajalehest loen või telekast tema rahulolevat nägu juhtun nägema, mõtlen ma, et midagi on kuskil valesti.

Ivar Lõbu

***

Minu kogemus Peeter Sepperiga sarnaneb üldjoontes kursusevenna Ivar Lõbu ja Maris Lillaku omaga. Mulle saadeti 1982. aasta sügisel “vestlusele” kutse üheks reede hommikuks, kuid ignoreerisin seda ega läinud kohale. Suur oli aga üllatus, mis peagi asendus ehmatusega, kui esmaspäeva hommikul tuli Sepper mulle sõjalise tundi ise järele. Tunnist kutsus mind välja irvitava naeratusega major Mamro. Vantsisime siis Riia mäelt sõjalise kateedrist Vanemuise tänavale tema kabinetti, kus ta päris eelkõige Noor-Tartu liidrite Lauri Vahtre, Mart Laari, Heiki Valgu jt kui ka kursusevenna Urmas Nageli ja käsikirjalise almanahhi Insubordinatiivne Klopper kohta.

Sõpruskonna laualehena ühes eksemplaris kokku pandud Klopperit ilmus 1981-1982 viis numbrit. Toimetasime seda neljakesi: Hans H. Luik, Rein Sikk, Priit Heinsalu ja mina. Ivar Jõesaar ja ülikooli kunstikabineti juhataja Andrus Kasemaa illustreerisid kaasi. Et tegu nõukogude tudengile mittekohase tegevusega, ei osanud küll aimata, kuigi ilmutasime Klopperites ka eestiaegseid ajaloomaterjale ja tõlkeid.

See alandav ülekuulamine ei jäänud ainsaks – hiljem kutsus Sepper mind veel kohtumistele Tartu hotelli (nagu Ants Jusket) ja järgnes audients seltsimees Laureni juures. Kõige lõpuks pidin vastu võtma rektor Koobi sõimu tema kabinetis, kus mind süüdistas viinast haisev prorektor Uno Palm. Nädal hiljem lugesin teadetetahvlilt rektori käskkirja - valju noomitust. Kursusetööks aga ei lubatud Hillar Palametsa nõudel valida varem ajalookateedris kokkulepitud teemat "Eesti kunstielu Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944".

Harry Liivrand      

***

Seltsimees Viktor Kozlovist pajatati tudengite seas igasuguseid, lausa fantastilisi jutte, millest suurem osa vastab minu arvates siiski tõele. Näiteks järgmine üsnagi pikantne seik: hoolimata oma setu päritolust ja ebaeestilikust perekonnanimest rääkivat julge seltsimees üsnagi kesist vene keelt. Hmm..... Kui mind ühel ilusal sügispäeval 1979 Viktor dekanaadis passis, tundsin teda juba kirjelduste järgi kohe ära - umbes 160sentimeetrine, vähemalt 70kilone jässakas jõmm. Tegelnud maadlusega. Põhivestlus toimus Vanemuise 19, tolleaegses KGB Tartu osakonna keskuses.
Koos oma ülemuse Jakov Petrovitšiga ei olnud ta rahul minu BBC saadete kuulamisega ja nende põhjal tehtud järelduste edastamisega üliõpilastele. Sisuliselt tähendas minu nii mittepatriootlik tegevus kõige labasemat nõukogudevastast propagandat. Ja see ei olnud muidugi sugugi hea ega ilus. Vaimselt pingelises vestluses selgus muuhulgas, et minu provokatiivsed küsimused loengutes ei meeldinud näiteks seltsimeestele Hillar Palametsale ja Lembit Raidile. Lisaks santažeeriti mind jäleda insinuatsiooniga – nagu olevat ma öelnud TRÜ komsomolisekretärile seltsimees Andrus Laurenile “kõrvadega perse”. Konsensuseni me, tõsi küll, ei jõudnudki, kuigi mind ähvardavalt hoiatati.

Tegelikult oli sm Andrus Lauren juba stagnaajal väga kõva ja väga salajane “Eesti asja” ajaja, olles igal juhul Madis Kallionist ning Valev Platost kõvem. Jäädes ehk alla ainult sm Andrus Ansipile. Seega – ühest Andrusest saab olla kõvem ainult teine Andrus!
Tartus õppides nägin Viktorit aeg-ajalt kas tänaval või ülikooli vanas kohvikus, viimases arutasime pakutavate võilebade maitseomadusi. Ka antud küsimuses lahknesid meie veendumused sageli lausa kardinaalselt. Viimati tervitas Viktor lausa Viru tänaval mind vägagi valjult-demonstratiivselt umbes 12 aasta eest, juba isesisvuse taaskehtestanud EVs. Hiljem kuulsin, et sm Viktor Kozlov fungeerib nüüd Pihkva "julges" osakonnas.
Sergei Stadnikov

****

1980. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalugu ja arheoloogiat õppima asudes olid mul põhiliselt seoses nn “keelatud kirjanduse” valmistamise-paljundamise ja levitamisega ja üsna avalike kontaktidega dissidentidega siiski vaid kaudsed kokkupuuted KGBga.

Esimest korda pidin KGB töötaja (ja kelle muuga kui) Viktor Kozloviga vestlema 1981. aasta aprilli alguses pärast naasmist Vologdast vanglas hukkunud Jüri Kuke matustelt. Vestlus toimus kusagil ülikooli rektoraadi ruumides ja kestis ligikaudu tunni. Kozlov, keda nägupidi teadsin juba mitu aastat, ei jätnud mulle sel esmakordsel vestlusel erilist muljet. Küsis, et ega ta ennast tutvustama ei pea. Vastasin, et ei pea.

Julgeoleku juhtnööride järgi vestles minuga järgneva paari nädala jooksul TRÜ rektor Arnold Koop kuus korda. Neljanda vestluse järel oli rektor üsna ummikus ja kindel, et selline üliõpilane tuleb Nõukogude ülikoolist välja visata, kuna ei olnud märgata mingeid märke minu “kohatu” käitumise tunnistamise kohta. Siiski ei soovinud KGB palju tähelepanu pälvinud skandaali seoses Jüri Kuke surmaga jätkata repressioonidega matuseliste vastu ja ilmselt sellepärast uuele vestlusele kutsutuna jõudsime rektoriga  kompromissile õppetööst puudumise kohta kirjutatud seletuskirja üsna formaalse sõnastuse osas. Ülikool vormistas matustel käimise eest käskkirja – "vali noomitus seoses ebaüliõpilasliku käitumisega”.

Järgnev vestlus Viktor Kozloviga toimus septembris 1981 pärast seda, kui väike seltskond Tallinna ja Tartu inimesi, mina nende hulgas, kes viibisid Leedus Šiluva külas sealse rahvarohke palverännaku aegu, kinni peeti ja neljaks päevaks väidetava mittekuuletumise eest miilitsatöötajatele kongi pisteti. Mittekuuletumiseks loeti soovimatus lubada läbi otsida oma kotte. Samas toimusid kiired konsultatsioonid Leedu NSV ja Eesti NSV julgeolekutöötajate vahel, mille käigus esimesed said teada, et tegemist on väga kahtlaste isikutega. Leedu arest oli käepärane põhjendus, mille alusel mind võis TRÜst eksmatrikuleerida. Psühholoogiat õppinud Tõnis Arro, kellega need neli päeva ühes kongis veetsime, pääses esmakordsest taolisest sekeldusest valju noomitusega.

Julgeolek saatis teisel päeval pärast Eestisse naasmist minu ukse taha oma töötaja Peeter Sepperi, kes palus mul kaasa tulla julgeoleku majja Vanemuise tänaval vestlusele. Vestleja oli Viktor Kozlov. Minul ei olnud KGB-le mingit informatsiooni anda, Kozlov edastas lõpetuseks sõnumi, et sedapuhku on minu õpingud ilmselt lõppenud. Prorektor Uno Palmi poolt paari päeva pärast teatavaks tehtud vastav otsus ei olnud enam suur üllatus.

Rünno Vissak

***

Nimetan 1982/1983 aasta KGB toiminguid „nõukogude võimu taaskehtestamiseks Tartu Ülikoolis”. Sest novembris suri Brežnev STRONG> ning juba detsembris-jaanuaris visati ülikoolist välja neli Kuperjanovi haual käinud küünlapanijat, märtsis visati välja vene filoloog Valeri Nadjuk sidemete eest Ukraina kirikuga, mais visati välja Lauri Vahtre. Kõikidega vestles isiklikult rektor Koop ning esitas „tõestusmaterjalid”.

Minu vestlus Koobiga kestis kulges üsnagi viisakalt (erinevalt ajaloolastest). Olin rektori juurde välja kutsutud koos oma dekaaniga (prof Mati Kilp), kes mind päev varem lõpptulemusest ette informeeris – eks seegi lisas sündmusele „soliidsust”. Vestlus kestis umbes kümme minutit: Koop ise küsis ja ise vastas oma küsimustele. Küsimise käigus pani meie ette lauale järjest fotosid minu „üliõpilasele ebaväärikast nõukogudevastasest käitumisest”. Igast teemast hästivalitud palad: poolpõrandaalune ajaleht, EÜE taidluskonkurss, asfaldijoonistuste võistlus, orientalistikaringi koosolekud… Lõpuks ka jõululaupäevane küünlapanek Kuperjanovi hauale. „Mida te sellega väljendasite, et kõik olite rahvariietes, mulgi torukübarates? Kodanlikku natsionalismi!” Koop näis vihane, kuid hoidis end vaos.

Olin üsna üllatunud, kui paljud sündmused ja üritused oli KGB hoolikalt üles pildistanud. Pildid olid tõestusmaterjaliks rektorile ja rektor püüdis edasi tõestada mulle minus esinevat nõukogudevastasust. Mis enam ülikooli ei sobi.

Lõpuks tõusis Koop püsti ja tuli oma laua tagant välja, tõusime meiegi dekaaniga. Surus meil mõlemal kätt ning ütles mulle: „Kohtumiseni kahe aasta pärast”. Selles fraasis peitus „iva”: märguanne sellest, et rektor ei toimeta seda protseduuri omaalgatuslikult, vaid ettekirjutuse alusel, ja et mul on võimalus tulla ülikooli tagasi pärast vältimatut sõduriteenistust Nõukogude armees.

Muidugi olin ka sõjaväes KGB jälgimise all, mind kutsuti eriosakonda umbes korra kvartalis. „Profülaktilised vestlused” näitasid ilmekalt, kuidas Eestist meelsusinfot koguti ja töödeldi; ooperid olid hästi informeeritud.

Priit Heinsalu

***

Minu KGB kogemus on seotud kuulsa Kuperjanovi haual käiguga jõululaupäeval 1982. Esmalt läksime kursusekaaslase Vahur Krinaliga Võnnu kirikusse jumalateenistusele, kus orelit mängis sõber Joel Ilja. Pärast marssisime kambas ja teklid peas Tartus Raadile Kuperjanovi kalmule. Rahvast oli palju ja välgud sähvisid. Kui hakkasime ära minema ja olime hauast umbes 50 meetrit eemal, tulid meie juurde kaks kodanikku ja kutsusid meid kaasa. Noorte juristidena saatsime nad esimese hooga kuu peale, aga meie kolmik viidi ikkagi kalmistu väravate juures seisvasse bussi, kus meid küsitles Viktor Kozlov. Kozlovile oli üllatus, et kaks meist õppisid õigusteaduskonnas. Pärast noomimist lasti meid lahti, aga karmiks läks sõjalise eksami ajal, mil mind kukutati läbi. Enne eksamit pidime kirjutama seletuskirjad prodekaanile ja kurusejuhendajale Eimar Rahumaale ja käima rektor Koobi vastuvõtul. Koop (kellel oli ees nimekiri – pärast sõimamist tõmbas minu nime maha) märatses täiega ja karjus, et "kelle haual te käisite", et "mälestate valgekaartlikku mõrtsukat”, ja sõimas sülge pritsides täie rauaga. Ei mäleta enam, kumb oli enne, kas käik Koobi juurde või läbikukkumine eksamil major Issakovile (viimasel olid samuti suhted julgeolekuga). Sain rektori käskkirja üliõpilasele ebaväärika käitumise eest ja kaotasin semestristipi. Sõjalise eksam õnnetus teisel katsel õnnelikult ära teha. 

Veiko Tishler

***

KGB värbamistaktika üliõpilaste hulgas oli lihtne – ettepanek koputajaks hakata tehti neile, keda napsitamise või mingi muu vahelejäämise tõttu oli võimalik šantažeerida. Neilt siis küsiti teiste kohta. Ajalooteaduskonna tugevamate üliõpilaste hulgas oli sellist võrku raske rajada ja vabatahtlikke ka vist eriti ei leidunud. Oli perioode, kui ülikoolis käisid väga aktiivsed ülekuulamised. Eriti võimas oli KGB huvi 1983. aastal, mil talvel heideti ajalooteaduskonnast nende näpunäidete järgi välja esmakursuslased Indrek Tarand, Aivar Reidla ja Mart Sarapuu ning kevadel juba väga tõsise märgina rahvuslikele jõududele viimase kursuse üliõpilane Lauri Vahtre. Sellest perioodist on meeles koostöö Heiki Valguga, kes vastavalt kopeerimise teel levitatavale materjalile „Kuidas käituda ülekuulamisel“ kirjeldas kohe vahetult pärast „sinisest majast“ tulekut mulle Toomemäel mälu järgi üksikasjalikult kogu ülekuulamise käiku. Et oleksin elav infolaegas ja et ma tollase Noor-Tartu juhina teaksin võimaliku ülekuulamise tarvis, mis Sepperit huvitab.

Minu tegevus oli KGB luubi all ilmselt kogu ülikooliaja, kuid huvitaval kombel mind ennast ülekuulamistele ei kutsutud. Küll on teada, et minu tegevuse kohta küsiti aeg-ajalt teistelt üliõpilastelt. Otseselt mõjutas KGB Tartu harukontor nii rektoraadi kui ka osalt dekanaadi otsuseid. Kuna juhtisin mitu aastat erinevaid organisatsioone, siis ülikooli ja teaduskonna parteibosside vaibal pidin käima tihti. Noor-Tartu liikumise ärakeelamise aegu 1983. aastal olin kutsutud mitmel korral seltsimees Advig Kirise kabinetti „südamlikule“ vestlusele. Hiljem tegeles minuga väga aktiivselt seltsimees Paul Kenkmann, kelle suust sain näiteks 1986.-1987. õppeaasta jooksul kolm korda kuulda, et sellise üliõpilase koht ei ole ülikoolis.

Sügisel kontrollisime Indrek Tarandi ja Toomas Anepaioga omaalgatuslikult kella kuuest hommikul kümneni õhtul, et valimistel hääletaks ikka iga inimene enda eest, millega "kontrollitavas" valimisjaoskonnas langes osalus kuuldavasti 87 protsendi peale, mis teinud ülikoolile kohutavalt "häbi". Päeva jooksul käisid mitmed tegelased nii ülikoolist kui KGBst meid veenmas teo mõttetuses. Mõne aja pärast ei olnud võimude meelest "Nõukogude üliõpilasele kohane" minu aktiivsus fosforiidi kaevandamise vastasel aulakoosolekul. Ja mais-juunis, lõpueksamite ajal, toimusid ekstsessid seoses sellega, et olin nn rahukontserdi ajal organiseerinud kaevandamisvastase loosungi väljariputamise Tartu raekoja teise korruse akendest. Nõukogudeaegse loogika vastaselt ja uuendusaja loogika järgi ma ülikooli siiski 1987. aastal lõpetasin.

Tõnis Lukas