Sõda pakub meile maailma, kus suudame orienteeruda. Tegelikus maailmas suudame seda aina vähem. Tegelikku maailma ei saa kirjeldada lihtsate, sageli üldse mingite lahenduvate võrranditega, rääkimata fraasidest. Nii olemegi paradoksaalses olukorras: ühelt poolt muutub maailm aina keerulisemaks, teiselt poolt meie maailmavaade, meie arusaamad, olgu loodusest, olgu ühiskonnast, aina lihtsamateks, pealiskaudsemateks.

Sõjakas, sõjale pinda valmistav ja sõda õigustav ideoloogia ongi enamasti primitiivselt vastandav. Nii oli minevikus, kui Lenin ja tema järglased kuulutasid "kes ei ole meiega, on meie vastu". Nii on nüüd, kui sama kuulutab Ühendriikide president Bush ja omal kombel tema praegused põhivaenlased – Al-Qa'ida terroristid. (Bushi poliitika võrdlus Lenini omaga pole allakirjutanu väljamõeldis, vaid pärineb Zbigniew Brzezinskilt). Mõlemad näevad maailma vaid kahes värvis, kahte leeri jagunenult. Ning mõlemaid toetab siin muistne müütiline maailmavaade, olgu kristlikus või muhamedlikus vormis, kust leiab õigustust sellisele maailma jaotamisele sikkudeks ja lammasteks, nisuks ja umbrohuks ning ennustusi tulevast sõjast pimeduse ja valguse jõudude vahel.

Selline maailmanägemus levib praegu koos terrori ja terrorivastase sõjaga, tema jälgi leiame nii poliitikute seisukohavõttudes kui massimeedias. Eriti nüüd seoses terrorismiga, "terrorismivastase sõjaga" ja USA alustatud sõjaga Iraagis. Nagu sellisel puhul ikka, on sõdijate surve meediale tugevnenud, nagu näitab konflikt BBC ja Tony Blairi valitsuse vahel, USA ajakirjanduse juba küllalt kritiseeritud patriootlik endatsensuur või äsjased analoogsed juhtumid Hispaanias.

Hispaania sündmusi on meiegi meedia käsitlenud tendentslikult. Korratud väide, nagu oleksid hispaanlased senise parempoolse valitsuse maha hääletanud hirmust Al-Qa'ida terrori ees ja niiviisi annud terroristidele võimaluse määrata Euroopa riikide poliitikat, on lihtsalt vale ja seda on piinlik lugeda. Mis siis toimus Hispaanias? Kohe, kui rongides olid plahvatanud terroristide pommid, võttis valitsus seisukoha, et see oli baski salaorganisatsiooni ETA kätetöö. Seda teatas riigi siseminister ja seda teatati ametlikult ka teiste maade valitsustele ning politseile, väites, et pommides kasutatud lõhkeaine olnud identne ETA poolt enamasti kasutatuga. Peaminister Aznar helistas isiklikult juhtivate ajalehtede peatoimetajatele, kinnitades oma autoriteediga, et rünnaku taga oli kindlasti ETA.

Need väited, nagu teame, ei pidanud paika ja peagi pidi valitsus oma eksimust tunnistama. Sisuliselt olid Aznar ja tema ministrid rahvast petnud, annud valeandmeid liitlasriikidele ja avaldanud survet ajakirjandusele. See, et niimoodi käitunud valitsus rahva usalduse kaotas, on loomulik ja näitab vaid Hispaania demokraatia tugevust. Valimised võitnud Sotsialistliku partei liidri José Luis Rodriguez Zapatero avaldusi Iraagi sõja kohta on samuti tõlgendatud lihtsustatult. Zapatero ei öelnud, et väed tuuakse ära, vaid seda, et need tuuakse ära, kui vastutust rahu ja stabiilsuse tagamise eest Iraagis ei võta endale ÜRO. Zapatero ütles tegelikult välja selle, mida mõtlevad Euroopas paljud, aga söandavad öelda vähesed: Iraagi sõda ja okupatsioon on tekitanud rohkem probleeme, kui lahendanud.

Zapatero avaldus mõjus pommiplahvatusena. Kuigi paljud USA senised liitlased tõttasid kinnitama oma lojaalsust Washingtonile, on märke, et see lojaalsus ei ole Euroopas siiski piiritu ja mitmed riigimehed otsivad võimalusi Bushi poliitikast distantseerumiseks. Tähendusrikas on Poola presidendi Aleksander Kwasniewski sõnavõtt kohtumisel Prantsuse ajakirjanikega, kus president ütles, et Poola peteti Iraagi sõtta nüüd ekslikuks osutunud väidetega Saddami massihävitusrelvadest. Hiljem teatas Kwasniewski, nagu diplomaatias vahel kombeks, et tema avaldust on vääriti mõistetud-tõlgitud: ta ei olla öelnud, et poolakaid "peteti", vaid "haarati" või "veeti" sõtta kaasa. Küsimus on sõnade zmyleni ja zwodzeni tähenduses, millel tegelikult on vaid nüansivahe. Lihtsas keeles ütles Kwasniewski seda, mida minu kooliajal öeldi fraasiga "Vabandage väljendust, aga mõte jääb samaks".  Mõte aga on, et Ameerika ei peaks enam eeldama, et tema poliitikat Iraagis tingimusteta toetatakse.

Muidugi ei taha ei Zapatero, Kwasniewski ega Ühendriikide poliitikat äsja kritiseerinud Euroopa komisjoni president Romano Prodi (kõik USA kriitikud pole vasakpoolsed, Prodi on tsentrist!)  vägede ülepeakaela väljatoomist Iraagist, vaid seda, et USA asemel, kes ei ole nende meelest oma ülesannetega hakkama saanud, võtaks Iraagi kriisi lahendamise enda kanda rahvusvaheline üldsus ÜRO lipu all. Seda on kergem öelda kui teha, sest viimase aja skandaalidest, mis on raputanud valitsusi USAs, Inglismaal ja Hispaanias, ei ole kõrvale jäänud ka ÜRO, mille mitmeid kõrgeid ametnikke ootab korruptsioonisüüdistus seoses Iraagi abistamise programmiga "Toit õli vastu". Kuid ometi saab vist ainult rahvusvahelist üldsust esindav suurorganisatsioon tuua rahu vastuoludest lõhestatud Iraaki ja maailma.

Enamik muid riike, ka Eesti, peab oma vastuoludega ise hakkama saama. Selleks on vaja palju avatust, informeeritust ja loobumist külma sõja või terrorismivastase sõja sünnitatud mugavatest mõttešabloonidest. Palju võivad siin teha ajakirjanikud, kuid ainult siis, kui nad suudavad maailmasündmustes iseseisvalt orienteeruda. Selleks on praegu üks vältimatu eeltingimus kolme-nelja keele oskus ja harjumus nendes keeltes erinevaid väljaandeid lugeda. Ainult CNNi ja BBC jälgimisest ei piisa.