Iroonia ja solidaarsus
Areenis on tekkinud huvitav diskussioon iroonia poolt ja vastu. Seni on ilmunud iroonia suhtes skeptiline (Andres Maimik, 11.08.05) või lausa vaenulik (Kärt Hellerma, 10.11.05) ning irooniat toetav (Kalev Kesküla, 25.08.05) kirjutis. Siinne kirjutis liigitub vist samuti irooniat kaitsvate hulka, kuigi tuleb muidugi kohe täpsustada, millist irooniat kaitsta.
Kõigepealt oleks vajalik eelkõnelejate tõmmatud jõujooni ja vastandusi pisut täpsustada või kahtluse alla seada. Esiteks iroonia ja idealismi vastandus. Maimik leiab, et “kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste”, mis peaks pakkuma “võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele”. Ühesõnaga, ei leidu eriti neid, kes “on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks”. Maimik kõneleb “siiruse” ja “kirglikkuse” kaitseks, kurtes, et “praegusel fanatismiajastul pole midagi ebaseksikamat”. Ei saa aru, kas “fanatismiajastu” on kuidagi seotud iroonia vohamisega?
Igatahes, just Maimiku kirjutist lugedes saab selgeks, et on väga raske irooniat üldistada. Kui pole kaht ühesugust inimest, pole ka kaht ühesugust irooniat. Siinne sõnavõtt tahab kaitsta “ironismi” eestkõnelejat Richard Rortyt, kelle skeptiline maailmapilt on tegelikult Maimiku loogikale vastupidiselt väga idealistlik ning kohati lausa maailmavaluline. Rorty pole kindlasti “snoob”, “kes ei mõista ambivalentsi”. Vastupidi, tegemist on ambivalentsi apologeediga. Tõsi, Rorty ei tunnista küll üldisi metafüüsilisi tõdesid, millele ironist püüab seada vastu oma nägemuse. Ironistil “peab olema midagi, milles kahelda, midagi, millest võõrduda” – kuid see ei tähenda naeruvääristamist ega välistamist (sellest lähemalt allpool).
Teisalt – skepsis näiteks “rahva nimel” kõnelemise suhtes ei tähenda kirglikkuse ja emotsionaalsuse puudumist. Rorty kõnes on kirge, kui ta väidab, et ironisti ei ühenda ülejäänud inimestega mitte “ühine keel, vaid lihtsalt võime tunda valu ja iseäranis just niisugust erilist valu, mida elajad ei tunne – nimelt alandust”. Seega, ironist on skeptiline ühiste tõdede ja eesmärkide jagamises, kuid näeb sügavat sisu tunnetuslikus, tundelises, tegevuslikus solidaarsuses. Rorty sõnastab seda solidaarsust kui “ühise iseka lootuse jagamist: et sinu maailma – neid väikesi asju, mille ümber sa oled pununud oma piirsõnavara – ei hävitata”. Ironist on skeptiline suurte sõnade suhtes, kuid ta jaoks on tähtis “märgata kannatusi”. Kas Rorty ei riski siin naeruväärsusega, seisundiga, mida Maimiku meelest ironistid välistavad? Rorty idealistlik nägemus alandamiste vältimisel baseeruvast solidaarsusest kummutab teisegi Maimiku väite, et iroonial puudub “positiivne programm”, et “iroonia ei loo tegelikult uusi väärtusi ega paku lahendusi”. Või Kärt Hellerma väite, et “iroonia sunnib normaalseid tundeid häbenema, paneb arvama, et kõik on tühine, et miski ei kõlba, et millelgi pole väärtust”.
Kärt Hellerma irooniavastane j’accuse! põhineb muuhulgas väitel, et iroonia on seotud ratsionalismiga. Siiski, ei maksaks seostada irooniat automaatselt, alati ja ainult “mõistuse loogikaga” (Rorty: “Iroonia vastandiks on terve mõistus”). Hellerma väidab, et iroonia abil “on hõlbus iseennast suurendada ja maailma pisendada, kõike ettepuutuvat karikatuurseks muuta”. Siiski pole kindel, kas ironism tähendab alati “kõige karikatuurseks muutmist”. Rorty kohta ütleb Hellerma, et too “asetub ühte ritta nüüdismõtlejatega, kelle jaoks kõik on suhteline ja tõde üldse ei eksisteerigi”.
Ma ei tea, kas Hellerma on Rortyt lugenud, kuid minu meelest ei räägi Rorty, et kõik on suhteline. Ta väidab hoopis: “Öelda, et me peaksime loobuma mõttest, nagu ootaks tõde avastamist kusagil meist väljaspool, ei tähenda öelda, et me oleme avastanud, et meist väljaspool ei leidu mingit tõde.” Mida siin tahetakse öelda? Rorty kasutab selleks Joseph Schumpeteri sõnu: “Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist.” Niisiis ei välista iroonilisus, inimteadvuse põhinemine kahtlusel ka näiteks sellesama teadvuse idealistlikkust, metafüüsilisust või lausa religioossust, nagu Hellerma näib arvavat. Kas mõnikord ei pruugi ajutinegi, kohatinegi kahtlemine oma usus või tõekspidamistes olla pigem tervistav, inimese elu pingestav ja rikastav – ning miks ei võiks sellises kahtlemises olla ekstaatilisust? Ning kas Hellerma nägemuses taunitav “üksikisiku abitustunne maailma määramatuse ees” pole mitte inimeseksolemise olemuslikke jooni? Igatahes, ironism – vähemalt Rorty nägemuses – ei pea röövima olemasolult tema sügavusi. Võin enda näitel väita, et skepsis ja/või iroonia kristluse või religioossuse suhtes üldisemalt ei tähenda metafüüsiliste otsingute puudumist.
Lõpetuseks oleks vaja vahest täpsustada, et siinne kirjutis pole mitte (pelgalt) Rorty kaitsekõne. Usutav, et nii Maimik kui Hellerma suhtuksid irooniaga näiteks väitesse, mille kohaselt “kõik naised sobivad vaid koduperenaisteks”. Kuid samasuunalist loogikat väljendavad nende üldistused, et “iroonia on negatsioon” või “iroonia väidab, et kõik on tühine”. Irooniat on mitmesugust ning kahtlemata eksisteerib seda ka Maimiku ja Hellerma kirjeldatud moel.
