Kiriku hiiglane
Värskelt valitud 20. sajandi noorimasse paavsti suhtuti 1978. aastal üsna umbusklikult, Püha Peetruse väljakul hüüdsid itaallased: E il Polacco, ta on ju poolakas! Temalt ei oodatud palju, sest kiriku positsioon oli uue paavsti ametisse asudes nõrk: õhus hõljusid kurjakuulutav vaimulikkonna kriis, dissidentlus, piiskopkondade ning Vatikani tsentraalvõimu vahelised tülid, kiriku finantsraskused. Algul slaavlast peljanud usklikud olid sunnitud veenduma, et just tema poliitline figuur mängis liidrirolli mitmete sõlmprobleemide lahendamisel, sealhulgas nõukogude totalitarismi murendamisel ning lepitustöös elujõuliste orientaalkirikutega. Oma esimesel päeval astus kirikuisa tribüünile ja hüüdis: Non abbiate paura -- usklikud, te ei pea kartma! Ta oli võimul kauem kui ükski paavst tema sajandil ning külastas 104. riiki, mille käigus läbis ta 1 250 000 kilomeetrit ning pani aluse maailmauskude omavahelisele tunnustamisele.
Olles imeväel üle elanud tapmiskatse 1981, tunnistas viietunnise operatsiooni läbi teinud paavst, et sündinu oli märk Jumalalt. Alates mainitud atendaadist oli Püha Isa tervis vilets, päev-päevalt veetis ta järjest enam aega “kolmandaks Vatikaniks” kutsutud Gemelli hospidalis. Aastatega süvenenud vähktõbi, Parkinson ning kergemad põletikuhood kinnitasid järjest selgemalt, et püha mehe mandaat on otsakorral. Arvati, et iga järjekordne reis jääb tema viimaseks, kuid aastal 2000 tervitas teda uue aastatuhande hakul Rooma kokku sõitnud 60 tuhandet palverändurit. 2003 pühitses paavst oma 25. pontifikaalaastat ning sooritas taas ühe palverännaku Prantsusmaale. Öeldi küll, et ta on vahel saamatu, kuid mitte iial, et täiesti varemeis.
Mošee ja sünagoog
Johannes Paulus II suurimaks saavutuseks loetakse tema pingutusi eri maailmausundite lepitustöö ja lähendamises. See on samm, mida roomakatolik kirik pole iial varem teinud. 1985. aastal austasid 85 000 mosleminoort Marokos Casablanca staadionil paavsti sõnadega, et nad teenivad sama jumalat. Oma pontifikaadiaja jooksul puutus suurmees tihti kokku islamimaade tegelikkusega, näiteks reisidel Musta Aafrika riikidesse, või sisenedes kartmatult šariaadi õigussüsteemiga süvaislamistlikesse riikidesse, et punuda usundite vahelist rahulõnga. Sudaanis ja Nigeerias oli tema sõnumiks näiteks kahe samal kontinendil konkureeriva religiooni rahulik läbisaamine. Kahel visiidil hindu natsionalismi rüpes Indiasse, kus vähemuste olukord oli inimõiguste piirile aetud, pühendas paavst oma aja rahu sobitamisele kohalike usuliidritega. Suurimad sammud tegi Johannes Paulus II aga juutide suunas, sõlmides riiklikud suhted Iisraeliga 1993. aastal. Peale Püha Peetrust oli ta esimene paavst ajaloos, kes sisenes sünagoogi. Ühtlasi palus kirikuisa nutumüüri ääres juutidelt andestust kiriku ajaloost tuntud juudivaenulike hoiakute eest ning aafriklastelt nende massislise orjastamise eest, milles katoliku kirik oli samuti osaline. Esimese paavstina külastas Johannes Paulus II 2001 Damaskuses islamiusuliste pühakoda.
Jalustrabav hetk maailma ajaloos oli aga 1986. aastal peetud religioonide ühismissa Itaalias, Assisis, kuhu Rooma kirikupea kutsus kokku vaimulikke liidreid kogu maailmast. Püüdke ette kujutada frantsiskaani munkade ning kaotliiklaste kõrval samas kirikus omamoodi palvetamas budistide laamasid, moslemeid, šintoiste, hindusid ja sikhe, juudi rabisid ning õigeusklikke. Johannes Paulus II täitis ühtlasi oma südamesoovi “kinni nõeluda Kristuse pooleks rebitud tuunika”, ehk lepitada XVI sajandi kirkulõhe läbi elanud Rooma ja Konstantinopol. Usundite teineteisele lähendamisel on näha ikkagi rooma kiriku vastuolulisust. Peale Assisi kohtumist andis Johannes Paulus II välja paavsti ringkirja Ut Unum Sint (“Et nad oleksid üks”), kus teatas, et on nõus alustama reformistidega debatti paavstluse vajalikkuse üle, mis on taas suur samm uuenduste poole. Kuid sama tekst rõhutas samas, et “ainus Jeesus Kristuse kirik ärkab ellu roomakatoliku kirikus”. Halva maigu andis ka Vatikan I kirikukogu poolt kanoniseeritud Paavsti eksimatuse põhimõte, ehk absurd, mis on seadnud tõkkeid teiste ristiusu kirikutega, eriti õigeusklikega, tõelise dialoogi alustamiseks.
Lahendamata probleemid
Kiriku ees seisavad tõsised probleemid. Juba aastakümneid räägitakse, et läänemaailm on kaotanud oma maamärgid ning et siinsetel riikidel puudub edasine orientiir. Evolutsiooniteooria, kosmosereisid, eriti aga geneetika ning biotehnoloogia on kiriku meelest maailma on täiesti segi pööranud. Inimesed ei tee vahet Hea ja Kurja vahel, otsitakse elu mõtet. Kust me tuleme, miks ja kuhu läheme on klassikalised küsimused, mida tihti kirikult päritakse. Ja kui kirikul ongi neile küsimustele vastused, ei suuda ta nendega pimeduses kobajaid veenda.
Ligi pool katoliiklastest elab Lõuna-Ameerikas, ohtralt usklikke leiab Aasiast, Jaapanist, Aafrikast ning Austraaliast. Oma viimastel aastatel rääkis paavst korduvalt “de-kulturalisatsioonist”, mille kohaselt ei soovi kirik olla enam lääne ühiskonna ekspordiartikkel, vaid “elada kaasa maade ja rahvaste muredele ning võtta omaks kohalik mentaliteet”. Võtta niisiis “uus kuju”. Selle tulemusena näevad teenistused näiteks Ida-Timoris, Kolumbias või Kamerunis väga erinevad välja. Kuidas säilitada sellises olukorras kiriku ühtsust? Liiatigi jätkub kirikus drastiline erinesuste rõhutamine meeste ja naiste vahel. Asja ei tee kergemaks ka sadade sektide ning uusdogmade palavikuline levik laias maailmas.
Edu uuele paavstile!
Johannes Paulus Teisel õnnestus erinevate uskude esindajaid üksteisele lähendada. Uuele paavstile saavad peamiseks väljakutseks suhted islamiga. Maailmas järjest süvenev islamiäärmuslus ning terrorimirünnakud pidurdavad kiriku dialoogi moslemitega. Johannes Paulus II kutsus usuisad taas ühisele palvusele Assisis, kus mõistis hukka Jumala nimel sooritatud kuritegusid ning palus islamimaadelt ning Indialt arvestamist sealsete ristiusklikega. Probleem pole aga niivõrd teistes uskudes kui poliitikas. Katoliku kirik tänaseks päevaks poliitilisest võimust enamasti distantseerunud, mida ei saa aga öelda kõigi monoteistlike usundite, eriti islami kohta. Oma raamatus Lettre aux successeurs de Jean-Paul II, kirjutab prantsuse kultuuriteadlane Olivier Le Gendre sellest, et moslemid ning õigeusklikud peavad katolitsismi tänini lääne määravaks poliitiliseks ning kultuuriliseks jõuks. Moslemid näevad kirikus siiani domineerivat ning vaeseid rahvaid ekspluateerivat Läänt. Samas on katoliiklased mitme muu maailmausundi esindajatega võrreldes varsti vähemuses.
Jätkuvalt on paavst aga kinnitanud, et roomakatoliku kirik on ainus absoluutse tõe kandja Jumala ning loomise küsimustes. 1991. aastal on kirik küll tunnistanud, et muud religioossed traditsioonid ning maailmausundid sisaldavad “armuelemente”, kuid taoline, kiriku ajaloos esmane recognitio on taas limiteeritud, kuna sõnumi sisuks on rooma kiriku ainutõde.
Kitsamas ringis on roomakatoliku kirikul aga kaks sisemist põhimuret, millega paavsti järelkäija esmalt tegutsema peab hakkama: tsentraliseerimine ja sakralisatsioon. Juba 1995. aastal rääkis Johannes Paulus II hiiglaslikust ülesandest. Usklike arv on sajandi algusega võrreldes praegu neljakordne. Miljardi usklikuga kirikut on võimatu juhtida nagu sada aastat tagasi, ainuüksi Vatikanist juhitud organisatsioon ei jõua jälgida näiteks 5000 piiskopi tegevust. “Ülem” kirik on täna liialt äralõigatud “alamast” kirikust. Siit edasi saavad alguse vaidlused doktriinis ning süvenevad igapäevaelu küsimused abielumeeste ordineerimise kohta või näiteks naiste koha üle kiriku hierarhias ja muu taoline. Sakraliseerimine tähendab aga kiriku iga vastuvõetud otsuse tõlgendamist pühana. See tähendab, et oma seisukohti põhjendavad usuisad siiani kui püha tõde.Keskajal see ehk veenis, kuid XXI sajandil enam mitte.
***
Lahkunud paavst oli aga kõiki asjaolusid arvestades tõeline vaimuhiiglane, kes suutis saavutada rohkem kui tema eelkäijad kokku. Johannes Paulus II andis maailmale hindamatu pärandi. Ometi lahkus ta lõpetamata ehituselt, mille viimistlustööd kuuluvad järeltulijale. Nagu pärast silmapaistvat artisti ei soovi kohe keegi lavale ronida, peab ka järgmine paavst pelgama,et temalt oodatakse veelgi rohkem. Eelkäija on määranud ka uue paavst ettevõtmiste mastaabi. Seepärast peakski miljard usklikku ruttu kinnisilmi uue Püha Isa eest palvetama hakkama. Ükskõik, kes too ka poleks, ootab teda ees päris korralik kannatuste rada.
