Noor naine, kes pani nutma The Economisti
Naomi Kleini puhul paistab kohe silma kaks asjaolu. Esiteks on ta nii loetud autori kohta väga noor, 33aastane. Tema brändikesksust kritiseev raamat "No Logo" on tõlgitud peaaegu 30 keeles, äsja ilmus see eesti keeles. Raamat on kõikjal tekitanud ägedat poleemikat ning tegu on ühe viimaste aastate müüduima mitteilukirjandusliku teosega maailmas.
Teiseks, Naomi Klein on Kanadast. Enamik eestlasi ei oska peale Bryan Adamsi ühtki kanadalast nimetada.
The Times valis Kleini üheks kõige mõjukamaks alla 35aastaseks inimeseks maailmas.
Et Naomi Kleiniga intervjuud teha, tuleb helistamise aeg ligi kuu varem kokku leppida. Ta on äärmiselt nõutud esineja, kelle iga minut on arvel. “Naomi,” vastab ta Torontos oma kabinetis telefonitoru tõstes.
Ta kirjutas “No Logo” neli aastat, uuris majandus- ja juhtimisraamatuid (“Nad on lapsikud ja sisaldavad liiga palju hüüumärke.”) ning aimas, et ilmudes tuleb vastukaja võibolla kuu või paar. Nüüd on aga esmatrükist möödas neli aastat ja sagimine pole oluliselt vaibunud. Millest räägib “No Logo”? Kuidas tänapäeval on tootega müüdav imago tähtsam kui toode ise ja inimeste valikuvõimalus vabast konkurentsist hoolimata väheneb. Kuidas firmad loobuvad üha rohkem vastutusest oma töötajate heaolu eest ja keskenduvad üksnes kasumile... Kuidas kapital kaotab päritolumaa ja töökohad libisevad odavaga tööjõuga piirkondadesse.
Märkimisväärselt põhjalik naine
Sellistel teemadel on ka enne kirjutatud, miks siis nii suur poleemika? Kleini töö on märkimisväärselt põhjalik, ta oskab leida fakte, mis šokeerivad või nullivad vastaspoole argumendid. Üliparempoolne ajakiri The Economist avaldas 2001. aastal koguni kaaneloo “Brändid on teile head”, milles siunas “No Logo” maapõhja. Klein kohtus New Yorgis artikli kirjutanud Economisti ajakirjanikuga debatil, mida jälgis üle tuhande inimese. Ta andis ajakirjale teada, et kasutab väitlusel üksnes Economistis välja toodud statistikat ja lasi oma abilistel läbi töötada 200 ajakirja numbrit. “Lõppude lõpuks oskas ta mulle vaid korrutada: sul pole õigus, sul pole õigus, sul pole õigus. Ilmselt ta sai närvivapustuse,” meenutab Klein naerdes.
Ta on algul väga vaoshoitud, ent vestluse edenedes langeb üha hoogsamatesse ning pikematesse aruteludesse.
Kust see kõik pärit on? Tegelikult on Naomi vanemad ameeriklased. Vanaisa oli animaator Disney stuudiotes ning tema käe all on valminud muuhulgas kuulsad joonisfilmid “Fantaasia” ning “Bambi”. Ühel hetkel andis Disney vanaisa üles McCarthy komisjonile ja tembeldas ta “kommunistist juudiks”. Kleini isa omakorda oli Vietnami sõja vastane ja tütar meenutab, et kui ta oli väike, toimus kodus sageli arutelusid ja koosolekuid. Perekond emigreerus Kanadasse.
Klein pole õppinud majandust, vaid kirjandust ja filosoofiat. Kõige sagedaseimad eksiarvamused Kleini suhtes on, et ta on marksist, soovib lammutada kapitalismi ja peab globaliseerumist üdini halvaks. Suuremat poolehoidu on raamat saanud Suurbritannias ja Itaalias.
Hoiatab eestlasi Mehhiko saatuse eest
Pärast 11. septembrit oli hetkeks periood, mil korporatsioonidevastased protestid vaibusid. “Inimesed jäid algul uskuma, et nüüd on maailmas tõepoolest täiesti uudne ja ainulaadne olukord. Pärast Iraagi sündmusi, kui Bush on sisuliselt pannud igasuguse õiguseta müüki 200 suurimat Iraagi firmat, on tõestatud, et tegelikult on see kõik vana lugu.” Klein tahaks selles küsimuses väidelda näiteks Eestiski populaarse Francis Fukuyamaga, kes oli ajakirjanduses üks juhtivaid sõjapooldajaid.
Eesti peale mõeldes hoiatab Klein, et halvemal juhul võib meid oodata Mehhiko saatus. Kui algselt olid USA firmad varmad oma tootmist Mehhikosse kolima, siis tingimuste halvenedes kolisid firmad mujale, tagasilöök tabas kogu riiki ja tööpuudus lendas lakke.
Naomi Klein lõpetas äsja dokumentaalfilmi Argetiina majanduskriisist ja alustab oma uue raamatu kirjutamist. Sedapuhku on tegu ilukirjandusega, kuid raamat keskendub suures osas maa omandi küsimusele.
