Ilus helilooja ja tema kujundid

Anneli Remme kohtub atraktiivse ja maailmas tunnustust kogunud helilooja Helena Tulvega

Helilooja Helena Tulve on tagasihoidliku olemisega ülimalt atraktiivne inimene. Ajakirjanduse uudishimulik ja põnevust otsiv luup on tema kohal olnud korduvalt, sest ainuüksi elust või paberilt vastu vaatavate faktide järgi on ta palju pakkuv ja magus „teema“. Ta on meil ju ainuke 32-aastane naissoost helilooja, kes on kuus aastat elanud ja õppinud Pariisis, kolme lapse ema, olnud Erkki-Sven Tüüri ainus ametlik kompositsiooniõpilane muusikaakadeemias ning jõudnud selleni, et iga tema teose esiettekanne on sündmus. Mõistmiseks, et ta on väga ilus inimene nii sisemises kui ka välises mõttes, ei tule üldse vaeva näha.

Juunis esietendus Helena esimene ooper, Sei Shonagoni „Padjaraamatu“ tekstile kirjutatud ning Paul Hillieri, Anu Lambi ja Tarvo Hanno Varrese koostöös lavastatud „Läheb nii pimedaks“. Järjekordne kultuurisündmus. Viis päeva varem oli Pariisist saabunud teade, et Helena esimene orkestriteos „Sula“ (1999) on võitnud rahvusvahelise heliloojate rostrumi. Aastal 1998 võitis Helena teos „à travers“ sel konkursil alla 30-aastaste kategoorias teise koha. Sellel aastal tunnistati Helena õpilane Sante Ratniece samas kategoorias esimeseks ja Tatjana Kozlova kolmandaks. Hoiduksin seda kolmekordset sündmust sõnade piduliku õõnsuse kartuses kommenteerimast…

Kas rostrumi võit on edu, tunnustus või teadmine, et sinust saadakse aru?

Mingites kategooriates mõeldes võib seda nimetada ka eduks, sõltub sellest, mida keegi eduks peab. Mulle on see eelkõige märk sellest, et minu muusikas on midagi, mis on kommunikatiivne, mõistetav. Kõik muu mis võidu juurde käib, on täna nii ja homme naa. Ma ei võta seda nii tõsiselt, et sellele midagi ehitada. Aga võib-olla paneb see vett paremini liikuma. Annab võimaluse töid valida, mõnda lugu mängitakse kusagil.

Sa oled üks parimaid muusika „kirjeldajaid“, keda tean. Räägid oma teostest nii selgete ja arusaadavate kujundite kaudu – mida oled tahtnud teha, millest milleni muusika liigub, kuidas midagi mõjuma panna soovid. On see oskus arenenud mingisugusest sisemonoloogist, iseendale seletamisest?

Muusikalistel protsessidel on minu jaoks konkreetne sisu. Kui ma kirjutan, tekivad seosed mingite kujunditega, mis ei pruugi olla visuaalsed ega sõnalised, vaid pigem mentaalsed. Nendest ma sageli lähtungi. Neis on olemas kogu infoselle kohta, mida ma teha tahan. Pean neid lihtsalt  tähelepanelikult vaatlema. Kui kellegi teise muusikat kuulan, on asi vastupidi, toimub teistpidi tõlkimine.

Omad sa ettekujutust, kus ja kui palju su muusikat mängitakse?

Raadiojaamu on raske jälgida. Kontserdisaalis mängitust, arvan, on mul suhteliselt selge ülevaade, seda ei ole nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Pealegi, kuna mul ei ole kirjastajat, on kõik noodid mu enda käes ja neid küsitakse teose esitamiseks otse minult. Raadio puhul ei küsi keegi midagi ja lindid liiguvad sõltumatult. Rostrumi lugusid mängitakse raadiotes kindlasti. Mõned lood on ka plaatidel ja ka neid mängitakse.

Kas sul selle aasta kontsertettekannetest on ülevaade?

Seattle Chamber Players mängis „Saart“. Seda esitatakse päris palju, kuna see on kergesti „kättesaadav“, kahe instrumendi lugu. Eestis on üht-teist ette kantud, ühte lugu mängiti Saksamaal märtsis ja juunis, ühte esitatakse Darmstadtis augustis. Sügisel tuleb Hollandis mitu ettekannet.

Kuidas sulle tundub, kui suur või väike on niinimetatud süvamuusika kuulajaskond Eestis?

Parematel hetkedel vaatan, et pole vigagi. „Tavalistel“ hetkedel saan aru, et neid inimesi on ikka suhteliselt vähe. Aga ma arvan, et sellest pole midagi, mind see eriti ei heiduta. Mind huvitab kuulaja kvaliteet, kui tõsiselt ta asjasse suhtub. Oluline on see, kuidas inimene kuulab seda mida ta kuulab, mis see ka ei oleks, ja mida talle selle kaudu edasi antakse. Süvamuusika kuulajate hulgas on ka selliseid, kellest me eriti midagi ei tea ja võib-olla ei kohta kunagi kontserdisaalis. On inimesi, kes kuulavad ainult raadiot, keda heidutab kontserdisaali akademism ja mingi reeglistik.

Aga mida sa ütled sellisele inimesele, kes ise süvamuusikast ei huvitu ja on selle suhtes kriitiline põhimõttel, et see on vähestele vajalik omaette olev asi ja läheb pealegi kalliks maksma?

Minu jaoks on sel muusikal sama selge koht nagu näiteks teadusel, millest me vähe teame ja väga vähe aru saame. Mida ei ole suutelised jälgima, aga saame sellest ka teatud praktilist kasu. Meil kõigil on emotsionaalsed ja intellektuaalsed vajadused. Mõne inimese sisemiste vajaduste juurde käib see, et neil on seda niinimetatud süvamuusikat vaja, teine jälle ei vaja muusikat sellisel kujul, vaid leiab oma emotsiooni kusagilt mujalt. Me kõik mõtleme millegi kohta, et milleks seda vaja on. Ma ei saa ju kõigest huvituda, aga ei saa ka öelda, et seda ei tohiks olemas olla.

Kas su viimased Eestist ära käimised olid seotud muusikaga?

Viimati käisin Prantsusmaal. Natuke puhkasin ja olin ühel fotofestivalil. Seal oli väljas Eléonore de Montesquiou video, mille ta tegi mu eelmisel aastal tantsu jaoks tehtud lindiloo, „Delta“ põhjal.

Milline on praegu su suhe Prantsusmaaga?

Hästi tihe isiklikus mõttes. Minu jaoks on see taustakultuur ja prantsuse keel taustakeel. Teine kultuur eesti oma kõrval, milles ma tunnen ennast vabalt. Ja prantsuse keel aitab kätte saada seda, mida eesti keeles ei saa. Prantsusmaal on ka palju sõpru, aga professionaalses mõttes on mul seal suhteliselt vähe tegemist.

Riietumisstiili järgi oletan, et idamaade ja seal käimise vastu on sul endiselt tugev huvi.

On ikka ja võimaluse korral vaatan hea meelega ida pool ringi. Inimmaastiku mõttes on kõige avardavam olnud vist India. Kõige huvitavam on alati see, kuidas inimesed võivad asjadest nii erinevalt aru saada ja nii erinevalt elada ja selles ei ole head ega halba, vaid lõpmatu hulk valikuid. Igaühel on võimalus erinevusi aktsepteerida, mitte jääda kinni sellesse, mis meid endid otseselt puudutab. Reisidel on ka näha, kui tohutult mängib iidsetes maades rolli aastatuhandeid vana kultuuritaust. Meil jääb ikkagi puudu sisemisest väärikusest, mille selline taust annab.

Ka sinu õpilased on viimasel ajal tähelepanu äratanud. Milline sa õpetajana oled? Mida üritad õpetada, mis on su eesmärgid?

Mul ei ole otseselt mingit meetodit, teen samamoodi nagu siis kui muusikat kuulan. Püüan inimesest aru saada, luua endale õpilasest kujundi – millised on tema lähtepunktid ja kuhu ta jõuda tahab. Ja vastavalt sellele pildile leida väikesed asjad, mis võiksid teda aidata. Inimest aitab juba see, kui olla tema suhtes tähelepanelik ja suhtuda temasse täie tõsidusega, keskenduda temale. Ka mind ennast on isiksuslikus mõttes kõige rohkem aidanud, kui keegi on lihtsalt öelnud, et tee edasi. Muidugi on mingid konkreetsed lahendused, mida püüan oma kogemuse piirides leida aidata. Olen õpilastest ju vaid sammukese eespool, meil kõigil on needsamad küsimused kerkinud, et igaüks leiaks – kas nüüd just tehnika, aga mooduse – kuidas kirjutada seda mida väljendada tahad. Eks see kergelt pimedas kobamine on, aga seda huvitavam.

Kui palju oled kursis muu maailma uue muusikaga, mis seal praegu sinu arvates toimub?

Mulle tundub, et see mis toimub süvamuusika vallas Ameerikas, on ikka üsna erinev sellest mis toimub Euroopas. Ameeriklased hindavad rohkem säravust ja otsest pulbitsevat energiat, mis tuleb vist sellest, et juured ei ole nii tugevad ja taim kasvab rohkem pealispinnal, kasvab kiiresti ja otsib oma jõudu väljastpoolt. Euroopa taime juur on sügaval ja ta saab sealt jõu kasvamiseks. Varjatud energiat võib euroopa muusikas olla isegi rohkem.

Igal maal on ka oma provintslikkus, keerlemine iseenda ümber. Aga see, kuidas asjadest erinevalt aru saadakse, on ikka koha peale minnes veel selgem kui siit vaadates tundub. Isegi nende maade puhul, mis on meile väga lähedal, mõjub ikkagi ida ja lääne ajalooline erinevus. Lääne-Euroopa modernismipuhang, mis meil sellisel kujul jäi üsna olemata, on mõjutanud inimeste suhtumist kõigesse muusse. Miski on modernismiga seotud ja miski ei ole, ja kui sa ühte kahest poolest puudutad, oled justkui pandud kuhugi purki.

Sa ise püüad, vastupidi, erinevate ilmakaarte mõtlemist siduda – mõtlen praegu näiteks su ooperi peale. Kas see, et ooperi lavastuses toimub visuaalselt ainult midagi askeetlikku videopildis ja ei näe ooperile enamasti omast lavalist toimetamist ja inimsekeldamist, oli su enda soov?

Juba teksti valik määrab selle. Arvasin küll, et lavastuses peaks olema video ning liikumist võimalikult napilt. Et see nii napiks kujunes, selgus siis, kui muusika ja video olid valmis – liikumine ei ole vajalik ja osutuks häirivaks. See, et videosse sai selline persoon, tüdruk, oli lavastaja ja videokunstniku ühise mõtlemise tulemus. Ja mingil hetkel sain aru, et see ongi hea lahendus kõigi tingimuste kokkumängus, mis seal oli – tekst, ruum, koosseis jne. Seda videot saab ka mitut moodi tõlgendada – kas see on tüdruk, kes kirjutab, või kes loeb, või hoopis keegi, kes ei loe ega kirjuta, vaid hoopis vaatab ja mõtleb.

Ooperit kuulates oli tunda, et püüdsid välja ronida millestki, mis on juba omandatud, minna mingis teises suunas.

Kui oled mingi struktuuri välja töötanud, võid edasi ronida. See struktuur toetab sind, aga on ainult taustsüsteem, mis lubab sul julgemalt mõelda ja minna uute mõtetega palju kergemini kaasa. Tead, et ei kuku kohe, teed tänu sellele julgemaid ja selgemaid liigutusi. Kuna ooperi puhul oli tegemist ulatusliku teosega, ei tahtnud ma seda ka ideedega üle koormata. Kümneminutises loos peab kõik olema palju tihedam.

Kirjutad sa endiselt kaua, nagu kunagi on juttu olnud?

Ma ei saa kohe kirjutama hakata kui tellimuse saan. Seedimisaeg on pikk, et ma leiaksin selle loo ja koosseisu jaoks õige kujundi. Vastavalt sellele, mis mind hetkel huvitab, mõjutab või ärevaks teeb. Aga ma olen hakanud ikka palju kiiremini kirjutama ja sellel on oma võlu, mõnu mõtlemise kiirusest. See on nagu Rubiku kuubiku keeramine, saad kiiresti reageerida. Mul on ka huvitav kogemus Sulev Keeduse „Somnambuuliga“, kus ma küll kirjutasin ja valmistasin materjali ette, aga paljud asjad said stuudios otsustatud –  kohe tehtud, kohe sisse mängitud, kohe lõigatud.  

Kas sul ei ole tekkinud kiusatust autoriplaati välja anda?

Liiga palju energiat läheks selle peale, kui seda ise organiseerida. Lindistada, rahasid välja ajada… Mulle meeldiks, kui keegi teine seda teeks. Vaataks minu lugudele teise nurga alt kui ma ise vaatan. Plaadi ülesehitus on väga oluline – mis lood, mis järjekorras. Ma ise ei suudaks valida.

Kõik lood on jumingil hetkel olulised, aga see, kuidas ma neisse hiljem suhtun, ulatub seinast seina. Ühel hetkel tundub, et ei kõlba kuhugi ja teisel, et pole väga vigagi. Kui keegi tahab midagi mängida, siis ma ei ütle ka, et ma ise ei ole sellega rahul. Kui lugu elab sõltumatult, ei pane kätt ette. Ja ega ma oma töid palju üle ei kuula. Üldiselt ma arvan, et on riskantne ja liigset energiat raiskav oma lugusid ümber teha. Minu jaoks on see, mis ma teen, organism, mille puhul igasugune ümber tegemine võrduks kirurgilise sekkumisega.

Ei saa ühte ja sama last uuesti sünnitada lootuses, et äkki tuleb parem?

Kirjutades pead otsustama paljude väikeste asjade üle, aga siis oled parajasti nende sees. Sellele otsustamise mehhanismile hiljem enam väljastpoolt juurde ei pääse. Kirjutamise seisund on niikuinii kergelt koomaseisund, millest pärast enam midagi ei jaga, ei saa aru, kuidas kõik toimus.

Kas sinul hakkab ka juba asi kiskuma sinnapoole, et oled mitmeks järgmiseks aastaks tellimustega seotud?

Paar aastat on mul küll enam-vähemette teada, mida ma teen, selle ala puhul on seeparatamatu. Aga mõned pakkumised tulevad äkki ja mõni neist on nii isuäratav. Siis tekib kerge skisofreenia, jõudluse küsimus. Sellist tiheduse astet nagu sel aastal ei tahaks eriti korrata.

Elad sa päev korraga või mõtled pikalt ette?

Ühelt poolt ma tahan kõike väga kontrollida ja voogu korrastada, et asjad läheksid nii nagu ma planeerin. Teiselt poolt sünnib palju asju kohe hetkel. Püüan jõe kaldaid hoida, et üle ei ujutaks, aga seal sees toimub kergelt kaootiline liikumine. Olen periooditi sisemiselt küllaltki rahutu, tunnen kogu aeg, et pean midagi tegema. Selleks et mitte liiga rahutu olla, tahaks omada mingit pikemat liini silme ees. Ikka on mitu tasapinda, pealiskihid pulbitsevad, aga mingi voog kannab rahulikumalt. Peab püüdma selle vooga kontaktis olla, et mitte askeldustesse kinni jääda. Aga see pole alati lihtne.

Helena Tulve

Õppis kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis Alo Põldmäe juures ja Eesti Muusikaakadeemias Erkki-Sven Tüüri õpilasena.

Lõpetas aastal 1994 Premier Prix’ga Pariisi Rahvusliku Regionaalkonservatooriumi.

Täiendas end Pariisi Rahvuslikus Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis gregooriuse laulu alal.

Aastal 2000 sai Heino Elleri nimelise muusikapreemia, samast aastast Eesti Muusikaakadeemia õppejõud.

On olnud ka kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“ laureaat.

Hooajal 2001/2002 resideeriv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures.

2004 võitis Helena Tulve orkestriteos Sula UNESCO rahvusvahelise heliloomingu rostrumi.

Tema teoseid on mängitud paljudes Euroopa riikides, USA-s ja  Kanadas.