Eve Ensler. “Vagiina monoloogid”.
Sellise püha organi nagu naise vagiina ( eestipäraselt tupp, vitt, puts jne) avalikustamine ja ausse tõstmine pidi kord tulema, ja nüüd on see siis teoks saanud.
Raamatu kättesaamisega oli tegu, ja võrdlemisi naljaks seik. Läksin seda ühest Tartu suurimast raamatukauplusest otsima. Ei leidnud uudiskirjanduse lettidelt, ega ka tõlkekirjanduse riiulitelt. Küsisin siis müüjalt-kassapidajalt. See vaatas arvutist järele – jah on küll, minge sinna teise riiulite vahesse. Läksin, see aga osutus eesti kirjanduse osakonnaks. Läksin tagasi ja ütlesin, et see peaks olema tõlkekirjanduse riiulitel. Müüja: mis asja, see on ju Eve Ensleri raamat! – st eesti kirjaniku teos! Siis tulid appi teised müüjad ja selgus, et raamatut müügil koguni mitukümmend eksemplari ja tõepooelst tõlkekirjanduse jaos. Ma ei pärinud, palju “Vagiina monolooge” juba müüdud, kuid mõtlesin, et see raamat võiks mõnel avalikumal kohal asuda.
Kuna olin etendust näinud, siis "Vagiina monoloogidest" täiselamust enam ei saanud, kuid siira ning autorit hindava tundmuse küll. Enim paelus raamatu puhul eessõna ja V-päeva liikumise (mille eesmärgiks lõputegemine naiste vastu suunatud vägivallale) ürituste tagasisideme kajastused.
Raamatu omapäraks aga on see, et teist korda seda lugeda ei taha, samuti nagu etendust teist korda vaadata ei soovi. Ilmselt kehtib see igasuguste avalikustamiste (poliitikas, teaduses jne) kohta - neid saab ja tasub teha ainukordselt.
