Väike ehmunud soe niiske käepigisus. Mantel varna.
Kõll, reklaamiminutid, jälle kõll.
Hillar Palamets nuuskab Tartu Raadio stuudios nina (taskurätik on perfektselt triigitud). Siis laseb Allan Roosileht Tallinna stuudiost ühe laulu. Ja kui laul on läbi, ütleb Roosileht: “Hillar Palamets, palun!” (Ta ütleb seda juba seitse aastat järjest, kuigi üldse ei peaks ütlema.) Selle “palun" peale lükatakse heebel üles ja Palamets alustab Raadio 2s oma tunnipikkust otsesaadet.
Võibolla kuulaja ei tea, aga Palamets on eetris otse.
Palamets ei närveeri. Esitab oma partii perfektselt. Mingit valmis sõnastatud teksti ei kasuta. Tal on sõnastatud märkmed (värviliste pastakatega). Esitab põnevaid ja kohaseid üksikasju. Räägib haaravalt.
Aegajalt (sugugi mitte harva) toob ta mõne väejuhi või väärika akadeemiku puhul esile, et see oli “tohutu šekšuaalše energiaga!" ja kuulaja enam raadio juurest minema ei saa.

Jaga
Kommentaarid