Kunstihoonest, sõnavõistlusest ja kapitalismist
Tallinna Kunstihoones on käimas nime konkurss, mis on kõigest esimene samm ümberkorralduste seerias, millega me tahame muuta Tallinna Kunstihoone ja selle haldusalasse kuuluvad galeriid linna-ja meediaruumis paremini nähtavaks. Kuigi võistlus kestab 21. jaanuarini on meelidvaks üllatuseks juba praeguse seisuga laekunud väga palju sõnu väga erinevatelt inimestelt. (Endiselt on kõik oodatud osalema. Pakkumisi võib saata e-maili aadressil anders@kunstihoone.ee või aadressil Vabaduse väljak 6, 10146, Tallinn, märgusõna all “sõna võistlus”.) Pakkumisi on laekunud nii nimekatelt kirjanduse-ja keeleinimestelt kui tavakodanikelt üle terve Eesti. Osalevad nii kooliõpilased (Põlva Ühisgümnaasiumi 6d suisa terve klassiga) kui pensionärid, isegi sõdurpoisid vabariigi armeest.
Uus nimi saab olema bränd, kõlagu see “tundeliste kultuuritegelaste” kõrvadele nii halvasti kui tahes. Bränd on nimi pluss visuaalne kujundus pluss reputatsioon pluss enesekehtestus pluss suhe SISUga, mis on meile endiselt kõige olulisem. Neoliberalistliku brändikeskse turumajanduse tingimustega peab paraku ka kultuur toime tulema. Tallinna Kunstihoone brändimiseks ei ole vaja Int-Lambotit ega kolmeteist miljonit, siin pole tegemist demagoogia ega lauslollustega. Tegu on praktiliste lahendustega praktilistele probleemidele. Nagu ütlevad parempoolsed - toota oskab igaüks, küsimus on kuidas seda kõike müüa. Meiegi oskame näitusi toota ja teha seda väga hästi. Samas ei tea paljud inimesed üldse kus Kunstihoone asub; nad ei tea, näiteks, et Linnagalerii kuulub Kunstihoone haldusalasse, jne. Ka meie müüme – sümboolseid väärtusi, vaatenurki ja ideid - kuigi tulu me ei taotle. Ja me tahame, et inimesed nende üle mõtleksid.
Brändimise tulemusel ei kao traditsioonilised galeriide nimetused kuhugi – Linnagalerii, Tallinna Kunstihoone Galerii ja Tallinna Kunstihoone jäävad alles. Uus nimi pakub galeriide kolmnurgale lihtsalt kõikehõlmavat “katust”. Praegune nimi ja logo räägivad meile aga ainult Tallinna Kunstihoonest. Nime konkursiga tahame tõsta galeriid suure saaliga samale pulgale. Olgu lisatud, et me ei “alaväärista” Kunstihoonet, suur saal jääb meie kõige olulisemaks ekspositsioonipinnaks, aga me väärtustame kõiki oma galeriisid. Seetõttu on kummaline lugeda Sihtasutuse Tallinna Kunstihoone Fond Nõukogu esimehe Harry Liivranna kahekümne viie realist sõnavõttu 9. jaanuari Eesti Ekspressis, kus ta väidab selle kõik olevat uuenduse uuenenduse enda pärast. Sõna võsitlus on väike osa märksa suurematest protsessidest.
Nõukogu esimehena peaks Harry Liivrand väga hästi teadma, et tegelikult ei ole Tallinna Kunstihoone hoolimata oma nimest kunsthalle või taidehalli, või art hall tüüpi asutus, kuigi ta seda peaks olema. Ta ei ole seda juba kasvõi oma seotuse tõttu Kunstnike Liiduga, kes valib nõukogu, mis omakorda on senini valinud projektitaotluste põhjal Kunstihoones ja galeriides toimuvad näitused ning esitanud need kinnitamiseks Kunstnike Liidu volikogule. Kunsthalle tüüpi asutused on enamasti iseseisvad institutsioonid. Nende nõukogud ei tegele SISU vaid majandusküsimuste ja haldusprobleemidega. Näitustega tegelevad kunstihoonete kuraatorid, kelle tegevusse nõukogud ei sekku. On tõesti aeg muuta Kunstihoone ka sisuliselt oma tüübile vastavaks. (Pealegi kas poleks kummaline kui, ütleme, Näitlejate Liit määraks Linnateatri repertuaari ja ütleks neile milliseid lavastusi tuleks teha ja milliseid mitte? Aga Kunstihoonega enam-vähem nii on.)
Harry Liivrand väidab, et sõna võistluse üleskutses toodud näited nagu Kiasma või Arsenals ei toimi, kuna need pole kunsthalle tüüpi asutused. Kuidas saab institutsiooni tüüp, mis pealegi ei toimi, olla takistuseks nime omamisel? Mis loogika see on? Kunstihoone üritab tõepoolest “täita kunsthalle funktsiooni”, nagu Liivrand väljendus, kuid praeguste alluvus- ja omandisuhete tingimustes on see peaaegu et võimatu. Kunstihoone tahab sisuliselt muutuda ning loomulikult ainult paremaks ja nähtavamaks koos üha intrigeerivamate ja kvaliteetsemate näitustega. Kusagilt tuleb ju alustada. Meie alustasime nimest.
Anders Härm,
Tallinna Kunstihoone kuraator 16. detsembrist 2002.
P.S. Harry Liivranna poolt välja pakutud TaKu-t käsitleme kui nimepakkumist ja lisame selle kõigi teiste hulka.
