Nick Cave’i ja PJ Harvey abiga valminud šedööver.

Nagu pööraks mingi vana diskolugu lõplikult ära ja hakkaks lõhkuma nagu hobune. Nagu tuleks mingid tolmunud viirastused järsku tuppa ja ütleks, et nad on siin alati olnud. Amanda Leari vaim tantsib masinliku melodeklamatsiooni saatel. Kas Nico ei võiks siiski kuidagi ellu ärgata, palun? Viiul huilgab ja hammond huugab, kitarr krigiseb, rütm on nurgeline ja lajatab vastu vahtimist. Kõrvaltoas laulab The Bad Seeds tausta, aeg-ajalt pannakse uks kinni, et nad ei segaks.

See oli Marianne Faithfulli loo “Desperanto” tagasihoidlik kirjeldus. Küpses eas daam, Mick Jaggeri noorpõlvekallim, on palganud endale laule kirjutama Nick Cave’i, PJ Harvey, Damon Albarni ja ameeriklase Jon Brioni (võluv, lastelaululik “City Of Quartz”). Plaat on eklektiline, enamiku lugudest kirjutanud ja tootnud PJ Harvey garaaži-rock – Faithfull on küll olemuslikult ja elustiililt juba selline rock’n’roll I>-tädi, aga selline plekise sound’iga taust on vist siiski midagi uut – vaheldub Cave’i pealtnäha tõsise popmuusikaga.

See plaat ei ole ilmaasjata koos ainult natuke vanema Leonard Coheniga juba mitme väljaande aasta albumite nimekirjas, ausalt. 8

Tõnu Kaalep

Louis Armstrong
“What A Wonderful World”
(Warner)

Kontsertkogumik kuulamiseks ja ka vaatamiseks.

Kaksikplaat-kogumik juhatab meid jazz’igeeniuse aastakümnetega jäetud jälgede manu, sisaldades ühe diski jagu ilu läbi kõrva – ­läbilõikeid klassikalistest kontsertsalvestistest ning teisel, DVD-diskil poole tunni eest toidet läbi silma – muusikaklippe. Papa Louis’ juba 1920ndatel käivitunud pool sajandit tegemisi on hiiglaslikud ja kustumatult ­märgata tänastegi popartistide ettevõtmistes. Lastemuusikakoolis ­korrutas trompetiõpetaja mulle, kuidas vanglakooli sattunud väike Louis sai õigeks inimeseks tänu kõvale pilliharju­tamisele. Töö on teadagi pea kõik, aga selle musta mehe magic on ­muus – tõeline talent ­vanajumalalt. Räme rõõm ja vabadus hääles ja hoiakuis, ja see võimatu naeratusgrimass. Kunagi üliõpilasmalevas betoonitöödel olles käis meil ühel brigadiril täpselt sama grimass mööda nägu, hiljem selgus, et naerukramp kinnistus mehel lõustaks iga kord, kui midagi totaalselt pees oli. Louis’ga on ikka vastupidi. Uskumatu ja ületamatu meelelahutaja par excellence! 10

Tõnu Pedaru

Depeche Mode
“Remixes ‘81-‘04”
(Mute)

Kolme plaadi jagu Depeche’i toa pimedamat poolt.

Depeši fänn pole ma kunagi olnud. Nad lihtsalt ei rääkinud minuga. Võib-olla oli neil liiga palju masinaid ja võib-olla olid nad liiga meinstriim. Aga samas, midagi pidi neis siiski olema. Tosin aastat tagasi olin ma ainuke, kes astus väikese Pärnu juuksuriäri uksest sisse Morrissey pildiga. Minu kõrval istusid seal aga vähemalt neli nahka riietatud slaavi noormeest, kellel kaasas Martin Gore’i foto. Kindlasti pole asi aga ainult Gore’i blondeeritud lokkides. Depeche’i kergelt­tarbitava elektropopi pinna alt on alati välja piilunud hirm, ängistus, friiki seks ja muu gooti atribuutika. Parimad remiksijad siin kogumikul on need toredad tundepuhangud ka üles leidnud ja veelgi tumedat mei­ki lisanud. Francois Kevorkiani ja Danny Tenaglia progressiivsed “pumbamiksid” võib muidugi vabalt vahele jätta ja pühendada säästetud aja hoopis haigematele biitidele – Underworldi lammutav “Barrel Of A Guni” versioon, Portisheadi surmavalt sensuaalne “In Your Room” või Dj Shadow kuri töötlus “Pain Killerist”, mis on 100% puhas Mowaxi kraam. Need ja veel mõned teised igati lahedad suitsiidilaulukesed muudavad kogu kolmeplaadilise kuulamisodüsseia päris talutavaks. 6

Lauri Tikerpe

Manic Street Preachers
“Lifeblood”
(Sony)

Poliitrokkarite uudis jätab külmaks.

Mõnikord antakse mulle mõista, et ma ei vihka seda bändi piisava kirglikkusega. Kohe, kui nad seda nime kuulevad, vajutavad mõned mu tuttavad päästikule ja mul on raske neile vahele hüüda, et U2, mida nii väga armastas aastaid üks neist, ja The Cure, mida ihaldas nii väga teine, on siin plaadil kenasti äratuntavalt olemas. Ja kuidas saaksidki nad puududa, kui “Lifeblood“ on üdini kommertslik ja sirgjooneline rock-plaat. Kõik on siin – The Clash, Uriah Heep… Ainult nimetage.

Too kommertslikkus iseenesest pole ei hea ega halb. Hoopis see, mis juhtub pärast seda, võiks olla huvitav. MSP ise küllap usub, et sedakaudu juhtub palju – nende poliitiline bravuur, nende barrikaadiglamuur peaks justkui garanteerima, et maailm neilt mõne asja kohta selgust saaks. Aga ma ei arvestaks sellega eriti. Nad võivad ju end mõnesse mundrisse rüütada ja mõnd lippu lehvitades fotogeenilised välja näha, kuid lõpuks jääd sa nende voolujooneliste kitarritrilleritega silmitsi ja ei tunne enam huvi, mida see kõik tähendab.

Olgu siis pealegi, “1985“, “The Love Of Richard Nixon“ või “To Repel Ghosts“ töötavad ju küll. Ning siis selgubki, et kogu “Lifeblood“ pole iseenesest ei hea ega halb. Lihtsalt neutraalne. Sestap ma neid ei vihkagi, muust kõnelemata. Aga teie võite muidugi proovida. 6

Tõnis Kahu

Seal
“Best 1991–2004”
(Warner)

Tantsumuusikas alustanud briti soulimehe kirkaimad hetked.

Nujah, kui nüüd internetti uskuda, siis olevat Siili varasem materjal old väga happemaja, üks puhas acid house algusest otsani. Vat kahjuks mai tea selle koha pealt takka kiita ega vasta vaielda. Nigu iga normaalne mees, olen ma Siili kuuld aint raadiost või siis kui ükskord sai kinos “Pätmänni” vaatamas käidud, ehkki “Pätmänn” mulle üldse ei ­meeldi. Lihtsalt mingi kummist kostüümis mees lendab linna kohal ringi jüsku kondoomis Karlsson, mis seal head on?

Tegelt, kui mõtlema hakata, siis muidugist vahet põle – hauss või sõul, peaasi et naistele meeldib. Sest naised, olgu jumal meile armuline, on üks iseäralik tõug! Ja naiste muusikalised eelistused on täielik müstika. Võta või seesama Siil. Kole mees, aga näädsa – neile meeldib! Ja kui tahad naikadega hästi läbi saada, siis põle teha miskit, salga oma Motorheedid ja Eisidiisid ja Ramõunsid maha ja kuula aga küünlavalgel tema soigumist.

No tegelt on mul oma pika elu jooksul isegi hästi läind – loen siin parajasti Delhvi Veministi nurgakesest, et olevat olemas siukseid veministe, kellele meeldib Maikl Polton või Meiemees. Kiidetud olgu Issand, Taara ja Allah, et minu teed pole siukeste veministidega ristund, Siil on nende artistidega võrreldes ikkagist suisa Terry Callier või lausa Annie Lennox, eriti veini ja mitte raviküünaldega. 6

Mart Juur

Dream Theater
“Live At Budokan”
(Atlantic)

Proge-monstrumite ülikogukas kontsert Jaapanis.

Kui me räägime Ameeerika progemetalist, siis tuleb kindlasti rääkida ka Dream Theaterist. Pikaks jutt kujuneb, on muidugi iseasi, hardcore-fännidega (keda neil leidub hulgakaupa kõigil kontinentidel) ei jaksa nagunii keegi sammu pidada. Paraku ainult fännide käes te Dream Theateri plaate näetegi, teistel pole unistusteteatriga suuremat asja.

Võibolla on teil raske sammu pidada ka käesoleva laiv-albumiga? Ligikaudu kolm tundi klassikalise kõlaga artrock’i kolmel plaadil ja hulk lõputuna näivaid kitarrisoolosid, mis nõuavad, et kuulaja “süveneks”. Pluss filosoofiahõngulised laulutekstid? Aga Tartu levimuusikapäevade ja Emerson, Lake & Palmeri koolitusega inimesele ei tohiks see siiski ülejõu käia. Seda enam, et Dream Theater on omas žanris tõesti kõrgel üleval ja vist polegi paremat viisi nende väest aimu saada kui üks korralik kontsertplaat. Jah, see Jaapani show on klassikaline artrock ning tõesti – virtuoos John Petrucci kitarrisoolod on lõputud. Aga mitte igavad ja nõuavad tõepoolest süvenemist. Muidugi, Dream Theateri laulutekstid... neisse ma heameelega siiski nii väga ei süveneks. Aga kõik muu on okei, väga ja isegi väga okei, eriti minusugusele, kes praegu mõtleb, kas osta jõuludeks Deep Purple’i “Made In Japan” või ajada läbi Queeni “Live Killersiga”. P>

Jah, oleks ma kakskümmend aastat noorem, siis oleksin ehk isegi Dream Theateri fänn. Praegu peavad nad leppima minu lugupidamisega. 8

Mart Juur