Ilvese ema päästmine
Keskerakonna ajaleht Kesknädal ründab juba mitu nädalat presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvest küsimustega:
1) Miks Ilvese ema üle piiri smugeldati? Miks ei tuldud Eestisse ametlike paberitega läbi piiripunkti?
2) Mis rahvusest on Ilvese ema? Miks varjab Ilves oma karaiimi päritolu?
3) Miks on Ilves isiklikult blokeerinud juurdepääsu oma tegelike vanavanemate nimede juurde? Kas neis nimedes on midagi poliitiliselt plahvatusohtlikku?
Ilves on palunud poliitilistel konkurentidel oma 79aastane Ameerikas elav ema rahule jätta. Samas pole ta saanud teemat omapoolsete faktide välja käimisega lõpetada. Ilves nimelt ei tea, kuidas tema ema Eestisse jõudis.
"Sellest ei olnud kodus juttu," rääkis Ilves SL Õhtulehele antud intervjuus. "Kahtlen, kas ema isegi seda teab või mäletab - ta oli siis ju väike laps."
Ekspress otsustas kontrollida, kas 80 aasta eest toimunud sündmusi on võimalik selgitada. Palusime appi ajaloolase Fred Pussi, kes on koostanud näiteks Siim Kallase ja Jaan Krossi sugupuud.
Hea tava kohaselt võttis Puss alustuseks kontakti Ilvesega ja teatas talle Ekspressi plaanist. Seejärel sukeldus ta riigiarhiivi ja leidis puuduvad vastused mõne päevaga.
Puss alustas uurimist Ilvese ema lapsendamistoimikust, kust sai teada tüdruku vanemate nimed. Seejärel vaatas ta läbi Eesti-Vene piiriületusprotokollid, kust selgus lapse Eestisse tuleku täpne päev ning tema tõenäolised saatjad. Tüdruku ja tema ema viisaankeedid leidis Leningradi peakonsulaadi fondist käesoleva artikli autor. Stenografisti tütar
Iraida Siitam sündis 6. jaanuaril 1927 Leningradis, Vassili saarel. Tegemist oli eestlaste ühe populaarsema elukohaga Neevalinnas tsaariajast peale. Lapse isa oli Peeter Peetri poeg Siitam ning ema Jelisaveta Vassili tütar Siitam.
Lapsendamistoimikus leidub 21. augustil 1928 välja antud notariaalselt tõestatud palve Iraida vanematelt. Mõlemad kinnitavad, et on nõus andma oma tütre kasulapseks Tallinnas elavatele Peeter ja Aleksandra Rebasele. Nemad ise ei suuda last ülal pidada, kuid Rebased on jõukad inimesed. Pealegi pole lapsendajad võõrad, Aleksandra on lapse lihane tädi ja ristiema.
Dokumendi pöördele on löödud Eesti Leningradi peakonsulaadi tempel, et paber on koostatud vastavalt Nõukogude Liidu seadustele.
Oktoobri algul koostas politsei peavalitsus Tallinnas nimekirja isikutest, kellel on lubatud sõita Eestisse. Sealt leiame nii väikese Iraida Siitami kui ka tema ema. Viimane kannab seekord perekonnanime Tšistoganova, mis viitab abielulahutusele ja neiupõlvenime tagasivõtmisele.
Iga Eestisse sõitja kohta täitis Leningradi peakonsulaat kaheleheküljelise küsimuslehe, mille lõppu kleebiti inimese foto. Ka need on riigiarhiivis säilinud.
Iraida ankeedist selgub, et eelolev sõit ei olnud väikesele tüdrukule esimene välisreis. Ta oli viibinud Tallinnas esimest korda juba kaheksakuuselt, augustist 1927 kuni märtsini 1928. Loomulikult reisis imik koos emaga ning nad peatusid tõenäoliselt sugulaste juures. Nimelt on Jelisaveta märkinud, et küllakutse soovitajaks on tema õde Aleksandra Rebane.
Venekeelses ankeedis on Jelisaveta elukutseks märgitud stenog rafistka (masinakirjutaja) ja praeguseks ametiks domaš. hozjaika (koduperenaine). Veel selgub, et ta on külastanud Eestit varemgi, elades Tallinnas 1925. aastal. 19. sajandi lõpul Peterburis sündinud naine oli tollal natuke alla kolmekümne aasta vana.
Kümme rongireisijat
Iraida Siitam saabus Eestisse 13. oktoobril 1928 Narva piiripunkti kaudu. See selgub raudteepolitsei poolt kirjutusmasinal löödud sissesõitnud reisijate nimekirjast.
Kokku tuli tol päeval Eestisse rongiga kümme inimest. Kuna lapse ema nende hulgas ei leidu, pidi vähem kui kaheaastast tüdrukukest saatma ilmselt keegi usaldusväärne täiskasvanu.
Enamik tolle päeva reisijatest olid vene perekonnanimedega Nõukogude alamad. Nende seotuse kohta Iraida ületoomisega puuduvad mis tahes andmed.
Fred Puss pöörab tähelepanu detailile, et raudteepolitsei nimekirja lõpetavad kaks diplomaatiliste passidega reisijat. Neist üks oli viiekümnendates eluaastates August Klaas, enne revolutsiooni pikka aega Peterburi suurfirmades kommertsalal töötanud eestlane. 1920ndatel teenis ta Eesti välisministeeriumis pearaamatupidaja-majandusjuhatajana.
Ehk aitas just härra Klaas last Eestisse tuua? See on võimalik, sest Iraida tulevase kasuisa vend Hans Rebane oli tol hetkel Eesti välisminister. Eestiaegsed teatmeteosed tõstavad tema poliitilise saavutusena esile kaubanduskõneluste alustamist Nõukogude Venemaaga.
Kuld Lõvi peremehed
Pärast Iraida jõudmist Tallinna Rebaste hoole alla alustasid kahe riigi asutused tarvilike paberite vormistamist. Oktoobri lõpul andis Leningradi Gribojedovi kanali maja nr 107/6 kooperatiiv-ühistu välja tõendi, et Jelisaveta Tšistoganoval on raske majanduslik olukord.
Seejärel leidis Tallinna vaestelastekohus, et lapsendamine pole tüdrukule kahjuks. Iraida eestkostjateks määrati tuntud restoranipidajad Johannes Janson ja Richard Devid. Mehed omasid Harju tänaval linna kõige vanemat, suuremat ja kuulsamat hotellrestorani Kuld Lõvi.
9. märtsil 1929 Tallinna-Haapsalu rahukogus toimunud avalikul kohtuistungil kinnitasid Janson ja Devid lapsendamise kasulikkust. Samal päeval määras kohus Iraida Siitami perekond Rebaste adopteeritud lapseks ning andis tüdrukule nende perekonnanime.
Mõjukate ärimeeste nõusolek tüdruku tuleviku eest kosta tõendab Peeter Rebase head positsiooni tollases ühiskonnas. Ta oli tegev jalatsivabrik Unioni juhtkonnas, mis jätkas Nõukogude ajal tööd tootmiskoondis Kommunaarina.
Õigeusklik venelanna
Fred Puss lükkab ümber ka katsed pookida Ilvesele külge karaiimi päritolu. "Isiku rahvuse kindlaks määramine ainult tema nime põhjal on sageli alusetu. Näiteks perekonnanimi Reiljan esineb ka Moldovas. Siis võiks arvata et selle nime kandjad on Moldova päritolu," toob Puss näite.
"Perekonnanime Tšistoganov ning Iraida vanaisa eesnime Vassili põhjal võib suure tõenäosusega arvata, et tegu on venelastega. Juudiusuliste inimeste puhul oleks eesnimi Vassili olnud välistatud."
Seda kinnitab ka Eesti Leningradi peakonsulaadi küsimisleht 11. oktoobrist 1928. Lahtrisse rahvus ja usk on Iraida Siitami puhul kirjutatud: on venelane, õigeusklik. Samasuguse vastuse leiame tema ema ankeedist.
Mis sai Il vese Leningradi vanaemast ja vanaisast edasi? Seda me ei tea. Tsaariajal läks Peterburi õppima ja paremat elu otsima tuhandeid eestlasi. Sugugi kõik neist ei naasnud pärast Eesti iseseisvumist kodumaale.
