Kust tulevad vormelistaarid?
Vormel-3000 (F3000)
F3000 (number näitab mootori
töömahtu) on viimane aste enne vormel-ühte, niiöelda juunior-vormel-1.
Väliskujult, konstruktsioonilt ja mõõtmetelt on autod sarnased, erinevused
võimsuses ja kiiruses aga üpris suured. Vormel-1 auto on ligi kaks korda
võimsam, pealegi on F3000 sõit poole lühem ja boksipeatusi ei tehta.
Ent
F3000-autode kiirust ei saa siiski alahinnata. Kui praegune Jaguari F1-tiimi
boss Niki Lauda võitis oma esimesed kaks MM-tiitlit, arendas tema Ferrari vaid
mõnikümmend hobujõudu enam. Teine endine F1-piloot Martin Donnelly meenutas, et
tema teravaim võidusõiduelamus oli esimene F3000 testsõit: "Auto juhtis mind,
mitte mina autot."
Kulude kokkuhoiu mõttes näevad F3000 reeglid ette
ühesuguste autode, mootorite ja rehvide kasutamist. Mootorite eluea
pikendamiseks on pöörded piiratud 9000ga (F1 autode jõuallikad võimaldavad kuni
kaks korda enam). Ka testsõitude korraldamine on väga rangelt paika
pandud.
Kõik see peab võrdsustama ka sõitjate šansse, ent lõppkokkuvõttes
löövad ikkagi läbi paremad (enam raha omavad) tiimid. Erinevalt F1-st ei palka
tiimid endale sõitjaid, vaid piloodid peavad endale ise toetajad leidma. Nii
võivad F3000 rooli jõuda ka need, kes võimetelt sinna ligidalegi ei küüni.
Näiteks FIA F3000 sarja tipptiim Arden sõidutas kolm aastat venelast Viktor
Maslovit, kes selle aja jooksul ei suutnud ainsatki korda punktikohale
(esikuuikusse) jõuda. Ent Maslov tõi kaasa naftakompanii Lukoil raha ja
võimaldas teise pioodi otsingul arvestada ka sõitja võimetega.
Üllataval
kombel pole ainuski FIA F3000-sarja võitja suutnud vormel-1s läbi lüüa, kuigi
esimene meister selgus juba aastal 1985. Isegi Grand Prix’ võiduni on seni
küündinud vaid kolm sarjavõitjat: Jean Alesi (1989), Olivier Panis (1993) ja
Juan Pablo Montoya (1998). Viimasest oodatakse Schumacheri mõõtu superstaari,
ent üks selline mees 15 aasta kohta on siiski vähe. Teisalt – 1996. aasta
F1-maailmameister Damon Hill ei hiilanud kolme F3000 hooaja jooksul millegagi.
Sarjavõiduni ei jõunud ka praegused kuulsused Rubens Barrichello ja David
Coulthard.
Lisaks FIA meistrivõistlustele eksisteerib teisigi F3000-sarju.
Põhiliselt Itaalias sõidetava eurosarja mullune võitja Felipe Massa juhib
tänavu juba Sauberi F1-autot.
Jaapani Formula Nipponis (sisuliselt seesama
F3000) on kihutanud paljud tuntud F1-piloodid: Eddie Irvine, Ralf Schumacher,
Mika Salo, Heinz-Harald Frentzen. Jaapani tiimid maksid sõitjatele head palka
ja see on ka põhjus, miks eurooplased sinna meelsasti siirdusid. Viimasel ajal
olevat honorarid siiski kahanenud ja FNippon rohkem jaapanlaste
“siseasjaks” kujunenud.
Vormel -3 (F3)
F3 on F1 kõrval vanim eksisteeriv
võistlusklass. Tehnilised tingimused on aja jooksul loomulikult tundmatuseni
muutunud. Praegused autod näevad välja nagu F1 vähendatud koopiad. Kasutada
lubatakse kaheliitrisi mootoreid, mis arendavad veidi üle 200 hobujõu. Et
põlemisõhu kogus on drosselseibiga piiratud, ei õnnestu kellelgi võimsuses
suurt ülekaalu saada. Samas teeb see mootori tööpöörete vahemiku väga kitsaks
ja sõitja elu seega raskemaks.
Mootorid põhinevad seeriatoodangul ning
enimlevinud markideks on Mugen-Honda, Opel, Renault, Fiat, Toyota ja Ford. Oma
jõuallika väljatöötamisest on teatanud ka Mercedes.
Šassiidest kasutatakse
tänapäeval praktiliselt eranditult Itaalia firma Dallara toodangut. Paari aasta
eest saavutasid Saksamaal ja Prantsusmaal häid tulemusi prantsuse Martinid,
briti sarjas üritab tagasitulekut kunagi valitsenud Ralt.
Konkurentsitult
tugevaim F3-sari on Suurbritannias. Näiteks tänavusest 22st F1-piloodist
tervelt 14 on seal erinevatel aegadel erineva eduga kaasa teinud, neist Rubens
Barrichello (1991) ja Takuma Sato (2001) ka meistritiitlini jõudnud.
F1-maailmameistritest on briti F3-tiitli pälvinud Emerson Fittipaldi (1969),
Nelson Piquet (1978), Ayrton Senna (1983) ja Mika Häkkinen.
Briti sari on
nii tiheda ja kõrge tasemega, et tihtipeale on sealne võitja kohe F1-tiimi
võetud. Martin Brundle (1983) ja Jenson Button (1999) aga pääsesid tippklassi
vastavalt F3-sarja teiselt ja kolmandalt kohalt. Ka meie Urmas Põld tegi
kümmekond aastat tagasi kaasa ühe hooaja briti F3s.
Kvaliteedimärki kannab
ka Saksa F3– Michael Schumacher (1990), Jarno Trulli (1996) ja Nick Heidfeld
(1997) on sealtkaudu vormel-ühte jõudnud.
Tugevad sarjad on veel prantsuse
ja jaapani omad, seevastu varem absoluutsesse tippu kuulunud Itaalia F3 suri
välja. Vanemate autodega peetakse F3-võistlusi väga paljudes riikides, meile
lähematest Soomes, Rootsis ja Venemaal.
Seitsmekümnendatel-
kaheksakümnendatel aastetel korraldati ka F3 EM-võistlusi, kuid rahvuslike
sarjade tugevnedes kadusid ka need. 1979. aasta EMi võitmine aga sai
hüppelauaks hilisemale neljakordsele maailmameistrile Alain Prostile.
Siiski
peetakse igal hooajal mitu sellist võistlust, kus eri maadest pärit F3-piloodid
omavahel mõõtu saavad võtta. Neist tuntuim toimub novembris Macaos. Võitu
Kagu-Aasias asuva endise Portugali koloonia tänavarajal peetakse ülimalt
prestiižikaks. Teine tähtsam, viimastel aastatel tublisti tuult tiibadesse
kogunud võidusõit korraldatakse augustis Hollandi endisel Grand Prix’ rajal
Zandvoortis. Mullu võitis mõlemad sõidud üks mees – tänavune Jordani F1-piloot
Takuma Sato.
Vormel-Renault (FR)
Renault’ mootoriga vormeliklassid
pole maailmas mingi uudis. Kuid kahe aasta eest käivitunud vormel-Renault 2000
(number näitab nii aastaarvu kui ka mootri töömahtu) pälvis hoobilt tohutu
populaarsuse. Tänu väga rangetele tehnilistele tingimustele õnnestus
võistlusklass senisest järsult odavamaks muuta. Kui aga Kimi Räikkönen võeti
Sauberi F1-meeskonda peale üht (väga edukat) hooaega, oli FR pööranud pea peale
ka paljud senised arusaamad noorte sõitjate kasvatamisest.
Šassii poolest on
FR väga sarnane F3le, autod ehitab Itaalia firma Tatuus. Renault Cliolt pärit
mootorid valmistab ette Renault Sport ning tiimid ei tohi nendega midagi ette
võtta – jõuallikad on plommitud. Samasugune rangus valitseb ka kõiges muus –
kõige sagedamini esinev sõna reeglistikus on "kohustuslik". Autode kiirus jääb
F3 omale 6-7 protsenti alla.
Nii ongi õnnestunud luua järelkasvule
erakordselt sobiv võistlusklass, mille menu on täiesti võrreldav kunagise
ülieduka Opel-Lotusega. Kui varem arvati, et kardisõitjad peaksid kõigepealt
proovima mõnd “tiivutut” vormelit, siis praegu ründavad verinoored kardipoisid
horidena FR-meeskondi. Ka Marko Asmer soovib oma lähituleviku selle klassiga
siduda.
FR-sarjadest on tugevaimad prantsuse, briti, itaalia ja saksa
meistrivõistlused ning eurosari. Eurosarja võitjatest on vormel-ühte jõudnud
Felipe Massa (2000), FR2000-eelsest ajast Enrique Bernoldi (1996) ja Pedro de
la Rosa (1992).
Vormel-Ford (FF)
Fordi mootoriga vormeliklasse
eksisteerib maailmas ilmselt kümneid, kui mitte sadu. Juttu tuleb siiski ainult
ühest – vormel Ford Zetec 1800st. Praegune reglement kehtib 1997. aastast,
klassi nimi viitab kasutatavale mootorile – 1,8 liitrine jõuallikas pärineb
Ford Focuselt. Enne seda kasutati 1600-kuubikulisi mootoreid, šassii osas aga
suuri muutusi pole toimunud.
FF erineb paljuski kõigist eelkirjeldatud
vormeliklassidest. Esimene erinevus on märgatav ka treenimata silmale –
FF-autodel puuduvad antitiivad. Ka autode konstruktsioon on hoopis teistsugune.
Kui F3000, F3 ja FR autode kandeosa on ehitatud süsiniklaminaadist, siis FF
autodel on traditsiooniline toruraam.
Šassiidest valitsevad viimastel
aastatel pea jagamatult briti Van Diemen ja prantsuse Mygale. Mootorid on
põhimõtteliselt ühesugused, kuid erinevate forsseerijate (Solus, Mountune,
Minister) ette valmistatud. FFord on tehniliste piirangute tõttu muudest
klassidest aeglasem (FRga võrreldes 8-9 %, kuigi sirgetel võib FF väiksema
õhutakistusetõttu isegi kiirem olla), kuid seni on teda loetud ideaalseks
vaheastmeks üleminekul kardilt F3le.
FF tugevaim sari on kahtlemata briti
meistrivõistlused, tugevamad sarjad Euroopas on veel Saksa, Prantsuse ja
Beneluxi omad. FF-sõitjate mitteametlikeks MM-võistlusteks on aga igal sügisel
Inglismaal Brands Hatchi ringrajal peetav Formula Ford Festival. Osaleda võivad
kogu maailma FF Zetec 1800 sõitjad, kuid reaalselt suudavad esikohale
pretendeerida vaid briti sarjas sõitnud piloodid, kes salakavalat Brandsi rada
hästi tunnevad.
Praegustest F1-sõitjatest on värskeim FF-kasvandik Jenson
Button, kes 1998. aastal võitis nii briti sarja kui ka FF-festivali.
Varasematest festivalivõitjatest juhuvad F1-autosid tänavu veel Eddie Irvine
(1987) ja Mark Webber (1996). Mullusel festivalil tegi kaasa ka BARi piloot
Olivier Panis, kuid talle harjumatus rollis. Nimelt oli ta vahetanud koha oma
võistlsusinseneri David Lloydiga – Lloyd istus rooli taga, Panis aga tegutses
insenerina.
Vormel-Renault plahvatuslikult kasvanud populaarsus on
FF-klassile üsna halvasti mõjunud: briti sarja avavõistlusel oli vaid 16
startijat. Probleem on selles, et autosid saab suhteliselt vabalt aretada, see
aga ajab kulud üle mõistuse kõrgele. Praegu on jõutud absurdsesse seisu –
Inglismaal tuleb FF hooaeg kallim kui palju kiiremal ja täiuslikumal
vormel-Renault’l sõites. Tippmeeskonnas on eelarve ligikaudu 3,8 miljonit
krooni.
Levinumad järelkasvuvormelid Euroopas
F3000 |
F3 |
FR2000 |
FFZetec1800 | |
Mootori tootja, töömaht (cm3)/silindrivalem | Zytek, 2993/V8 | tootja vaba, kuni 2000/R4 | Renault Sport, 1998/R4 | Ford, 1795/R4 |
Võimsus | 470 | 205-220 | 180 | 140-145 |
Käigukast | 6-käiguline järjestiklülitusega | 6-käiguline järjestik- või H-lülitusega | 6-käiguline järjestiklülitusega | 4-käiguline H-lülitusega |
Kandmik | süsiniklaminaat ja alumiinium | süsiniklaminaat ja alumiinium | süsiniklaminaat ja alumiinium | ruumiline toruraam |
Miinimumkaal juhiga/juhita (kg) | 545/660 | -/550 | 480/560 | 445/- |
Tippkiirus (km/h) | 300 | 265-280 | 240 | 250 |
Kütusepaak (l) | 125 | 37 | 39 | 35 |
Ligikaudne auto hind | - | 120 000 EUR | 38 000 EUR* | 43 000 EUR |