Vormel-3000 (F3000)
F3000 (number näitab mootori töömahtu) on viimane aste enne vormel-ühte, niiöelda juunior-vormel-1. Väliskujult, konstruktsioonilt ja mõõtmetelt on autod sarnased, erinevused võimsuses ja kiiruses aga üpris suured. Vormel-1 auto on ligi kaks korda võimsam, pealegi on F3000 sõit poole lühem ja boksipeatusi ei tehta.
Ent F3000-autode kiirust ei saa siiski alahinnata. Kui praegune Jaguari F1-tiimi boss Niki Lauda võitis oma esimesed kaks MM-tiitlit, arendas tema Ferrari vaid mõnikümmend hobujõudu enam. Teine endine F1-piloot Martin Donnelly meenutas, et tema teravaim võidusõiduelamus oli esimene F3000 testsõit: "Auto juhtis mind, mitte mina autot."
Kulude kokkuhoiu mõttes näevad F3000 reeglid ette ühesuguste autode, mootorite ja rehvide kasutamist. Mootorite eluea pikendamiseks on pöörded piiratud 9000ga (F1 autode jõuallikad võimaldavad kuni kaks korda enam). Ka testsõitude korraldamine on väga rangelt paika pandud.
Kõik see peab võrdsustama ka sõitjate šansse, ent lõppkokkuvõttes löövad ikkagi läbi paremad (enam raha omavad) tiimid. Erinevalt F1-st ei palka tiimid endale sõitjaid, vaid piloodid peavad endale ise toetajad leidma. Nii võivad F3000 rooli jõuda ka need, kes võimetelt sinna ligidalegi ei küüni. Näiteks FIA F3000 sarja tipptiim Arden sõidutas kolm aastat venelast Viktor Maslovit, kes selle aja jooksul ei suutnud ainsatki korda punktikohale (esikuuikusse) jõuda. Ent Maslov tõi kaasa naftakompanii Lukoil raha ja võimaldas teise pioodi otsingul arvestada ka sõitja võimetega.
Üllataval kombel pole ainuski FIA F3000-sarja võitja suutnud vormel-1s läbi lüüa, kuigi esimene meister selgus juba aastal 1985. Isegi Grand Prix’ võiduni on seni küündinud vaid kolm sarjavõitjat: Jean Alesi (1989), Olivier Panis (1993) ja Juan Pablo Montoya (1998). Viimasest oodatakse Schumacheri mõõtu superstaari, ent üks selline mees 15 aasta kohta on siiski vähe. Teisalt – 1996. aasta F1-maailmameister Damon Hill ei hiilanud kolme F3000 hooaja jooksul millegagi. Sarjavõiduni ei jõunud ka praegused kuulsused Rubens Barrichello ja David Coulthard.
Lisaks FIA meistrivõistlustele eksisteerib teisigi F3000-sarju. Põhiliselt Itaalias sõidetava eurosarja mullune võitja Felipe Massa juhib tänavu juba Sauberi F1-autot.
Jaapani Formula Nipponis (sisuliselt seesama F3000) on kihutanud paljud tuntud F1-piloodid: Eddie Irvine, Ralf Schumacher, Mika Salo, Heinz-Harald Frentzen. Jaapani tiimid maksid sõitjatele head palka ja see on ka põhjus, miks eurooplased sinna meelsasti siirdusid. Viimasel ajal olevat honorarid siiski kahanenud ja FNippon rohkem  jaapanlaste “siseasjaks” kujunenud.

Vormel -3 (F3)
F3 on F1 kõrval vanim eksisteeriv võistlusklass. Tehnilised tingimused on aja jooksul loomulikult tundmatuseni muutunud. Praegused autod näevad välja nagu F1 vähendatud koopiad. Kasutada lubatakse kaheliitrisi mootoreid, mis arendavad veidi üle 200 hobujõu. Et põlemisõhu kogus on drosselseibiga piiratud, ei õnnestu kellelgi võimsuses suurt ülekaalu saada. Samas teeb see mootori tööpöörete vahemiku väga kitsaks ja sõitja elu seega raskemaks.
Mootorid põhinevad seeriatoodangul ning enimlevinud markideks on Mugen-Honda, Opel, Renault, Fiat, Toyota ja Ford. Oma jõuallika väljatöötamisest on teatanud ka Mercedes.
Šassiidest kasutatakse tänapäeval praktiliselt eranditult Itaalia firma Dallara toodangut. Paari aasta eest saavutasid Saksamaal ja Prantsusmaal häid tulemusi prantsuse Martinid, briti sarjas üritab tagasitulekut kunagi valitsenud Ralt.
Konkurentsitult tugevaim F3-sari on Suurbritannias. Näiteks tänavusest 22st F1-piloodist tervelt 14 on seal erinevatel aegadel erineva eduga kaasa teinud, neist Rubens Barrichello (1991) ja Takuma Sato (2001) ka meistritiitlini jõudnud. F1-maailmameistritest on briti F3-tiitli pälvinud Emerson Fittipaldi (1969), Nelson Piquet (1978), Ayrton Senna (1983) ja Mika Häkkinen.
Briti sari on nii tiheda ja kõrge tasemega, et tihtipeale on sealne võitja kohe F1-tiimi võetud. Martin Brundle (1983) ja Jenson Button (1999) aga pääsesid tippklassi vastavalt F3-sarja teiselt ja kolmandalt kohalt. Ka meie Urmas Põld tegi kümmekond aastat tagasi kaasa ühe hooaja briti F3s.
Kvaliteedimärki kannab ka Saksa F3– Michael Schumacher (1990), Jarno Trulli (1996) ja Nick Heidfeld (1997) on sealtkaudu vormel-ühte jõudnud.
Tugevad sarjad on veel prantsuse ja jaapani omad, seevastu varem absoluutsesse tippu kuulunud Itaalia F3 suri välja. Vanemate autodega peetakse F3-võistlusi väga paljudes riikides, meile lähematest Soomes, Rootsis ja Venemaal.
Seitsmekümnendatel- kaheksakümnendatel aastetel korraldati ka F3 EM-võistlusi, kuid rahvuslike sarjade tugevnedes kadusid ka need. 1979. aasta EMi võitmine aga sai hüppelauaks hilisemale neljakordsele maailmameistrile Alain Prostile.
Siiski peetakse igal hooajal mitu sellist võistlust, kus eri maadest pärit F3-piloodid omavahel mõõtu saavad võtta. Neist tuntuim toimub novembris Macaos. Võitu Kagu-Aasias asuva endise Portugali koloonia tänavarajal peetakse ülimalt prestiižikaks. Teine tähtsam, viimastel aastatel tublisti tuult tiibadesse kogunud võidusõit korraldatakse augustis Hollandi endisel Grand Prix’ rajal Zandvoortis. Mullu võitis mõlemad sõidud üks mees – tänavune Jordani F1-piloot Takuma Sato.

Vormel-Renault (FR)
Renault’ mootoriga vormeliklassid pole maailmas mingi uudis. Kuid kahe aasta eest käivitunud vormel-Renault 2000 (number näitab nii aastaarvu kui ka mootri töömahtu) pälvis hoobilt tohutu populaarsuse. Tänu väga rangetele tehnilistele tingimustele õnnestus võistlusklass senisest järsult odavamaks muuta. Kui aga Kimi Räikkönen võeti Sauberi F1-meeskonda peale üht (väga edukat) hooaega, oli FR pööranud pea peale ka paljud senised arusaamad noorte sõitjate kasvatamisest.
Šassii poolest on FR väga sarnane F3le, autod ehitab Itaalia firma Tatuus. Renault Cliolt pärit mootorid valmistab ette Renault Sport ning tiimid ei tohi nendega midagi ette võtta – jõuallikad on plommitud. Samasugune rangus valitseb ka kõiges muus – kõige sagedamini esinev sõna reeglistikus on "kohustuslik". Autode kiirus jääb F3 omale 6-7 protsenti alla.
Nii ongi õnnestunud luua järelkasvule erakordselt sobiv võistlusklass, mille menu on täiesti võrreldav kunagise ülieduka Opel-Lotusega. Kui varem arvati, et kardisõitjad peaksid kõigepealt proovima mõnd “tiivutut” vormelit, siis praegu ründavad verinoored kardipoisid horidena FR-meeskondi. Ka Marko Asmer soovib oma lähituleviku selle klassiga siduda.
FR-sarjadest on tugevaimad prantsuse, briti, itaalia ja saksa meistrivõistlused ning eurosari. Eurosarja võitjatest on vormel-ühte jõudnud Felipe Massa (2000), FR2000-eelsest ajast Enrique Bernoldi (1996) ja Pedro de la Rosa (1992).

Vormel-Ford (FF)
Fordi mootoriga vormeliklasse eksisteerib maailmas ilmselt kümneid, kui mitte sadu. Juttu tuleb siiski ainult ühest – vormel Ford Zetec 1800st. Praegune reglement kehtib 1997. aastast, klassi nimi viitab kasutatavale mootorile – 1,8 liitrine jõuallikas pärineb Ford Focuselt. Enne seda kasutati 1600-kuubikulisi mootoreid, šassii osas aga suuri muutusi pole toimunud.
FF erineb paljuski kõigist eelkirjeldatud vormeliklassidest. Esimene erinevus on märgatav ka treenimata silmale – FF-autodel puuduvad antitiivad. Ka autode konstruktsioon on hoopis teistsugune. Kui F3000, F3 ja FR autode kandeosa on ehitatud süsiniklaminaadist, siis FF autodel on traditsiooniline toruraam.
Šassiidest valitsevad viimastel aastatel pea jagamatult briti Van Diemen ja prantsuse Mygale. Mootorid on põhimõtteliselt ühesugused, kuid erinevate forsseerijate (Solus, Mountune, Minister) ette valmistatud. FFord on tehniliste piirangute tõttu muudest klassidest aeglasem (FRga võrreldes 8-9 %, kuigi sirgetel võib FF väiksema õhutakistusetõttu isegi kiirem olla), kuid seni on teda loetud ideaalseks vaheastmeks üleminekul kardilt F3le.
FF tugevaim sari on kahtlemata briti meistrivõistlused, tugevamad sarjad Euroopas on veel Saksa, Prantsuse ja Beneluxi omad. FF-sõitjate mitteametlikeks MM-võistlusteks on aga igal sügisel Inglismaal Brands Hatchi ringrajal peetav Formula Ford Festival. Osaleda võivad kogu maailma FF Zetec 1800 sõitjad, kuid reaalselt suudavad esikohale pretendeerida vaid briti sarjas sõitnud piloodid, kes salakavalat Brandsi rada hästi tunnevad.
Praegustest F1-sõitjatest on värskeim FF-kasvandik Jenson Button, kes 1998. aastal võitis nii briti sarja kui ka FF-festivali. Varasematest festivalivõitjatest juhuvad F1-autosid tänavu veel Eddie Irvine (1987) ja Mark Webber (1996). Mullusel festivalil tegi kaasa ka BARi piloot Olivier Panis, kuid talle harjumatus rollis. Nimelt oli ta vahetanud koha oma võistlsusinseneri David Lloydiga – Lloyd istus rooli taga, Panis aga tegutses insenerina.
Vormel-Renault plahvatuslikult kasvanud populaarsus on FF-klassile üsna halvasti mõjunud: briti sarja avavõistlusel oli vaid 16 startijat. Probleem on selles, et autosid saab suhteliselt vabalt aretada, see aga ajab kulud üle mõistuse kõrgele. Praegu on jõutud absurdsesse seisu – Inglismaal tuleb FF hooaeg kallim kui palju kiiremal ja täiuslikumal vormel-Renault’l sõites. Tippmeeskonnas on eelarve ligikaudu 3,8 miljonit krooni.

Levinumad järelkasvuvormelid Euroopas

F3000

F3

FR2000

FFZetec1800

Mootori tootja, töömaht (cm3)/silindrivalem Zytek, 2993/V8 tootja vaba, kuni 2000/R4 Renault Sport, 1998/R4 Ford, 1795/R4
Võimsus 470 205-220 180 140-145
Käigukast 6-käiguline järjestiklülitusega 6-käiguline järjestik- või H-lülitusega 6-käiguline järjestiklülitusega 4-käiguline H-lülitusega
Kandmik süsiniklaminaat ja alumiinium süsiniklaminaat ja alumiinium süsiniklaminaat ja alumiinium ruumiline toruraam
Miinimumkaal juhiga/juhita (kg) 545/660 -/550 480/560 445/-
Tippkiirus (km/h) 300 265-280 240 250
Kütusepaak (l) 125 37 39 35
Ligikaudne auto hind - 120 000 EUR 38 000 EUR* 43 000 EUR
* mootor renditakse