Teine Eesti Shveitsis
Šveitsis on mul alati olnud hea olla. Minu jaoks on kalvinistlik Šveits justkui teine luterlik Eesti. Igaüks künnab oma põldu ja pisut vahib üleaedse põldu kah, aga eriti naabrid ei koti.
Mäletan aastate tagust reklaamsärgi-statement’i eri usundite kohta, et mis teha, kui shit happens. Luterlaste kohta oli seal öeldud: when shit happens, work harder.
Tol korral tundus see eriti nutune, muudkui tööta ja tööta. Nüüd ma pole päris kindel. Ma kirjutan siin töötegemise nime all hommikul ja õhtul kirjandust ja ajakirjandust ja reklaami ja ega see pole ju mingi töö, see on niisama ajaveet. Töökas šveitsis ei töötata minu meelest ka kuidagi palehigis või iseennast piinates, pigem on nad töökast eluviisist leidnud loomuliku ja mugava olemise.
Mu naine Tiina tegi Genfi järvest (ei, kurat, see oli teine järv, just Genfi järvest põhja Baseli poole) mööda sõites tähelepaneku, et maastik on nii kenasti korrastatud, inimkäeliselt, samas looduslähedaselt, et mäelt jõudu kogunud üleujutav jõgi, mis tee ära viib, sobitub ilusti korrastatud keskkonda ja teeb ka justkui oma üleujutamistööd kalvinistlikult tarmukalt.
Ega Euroopas pole palju maid, kus oleks hea vaba olla. Prantsusmaal olen ma võõras, Itaalias ka. Inglismaal pole nii võõras, aga selge, et mitte iialgi oma ka mitte. Sloveenias olen vaba, Hollandis, Taanis. Ja näiteks Portugalis ja Šveitsis. Vaba tunne Hispaanias, kus ma pikalt hängisin, ja Šveitsis, kuhu ma jälle kord oma läbisõidutee rihtisin, on sarnane, ehkki pisut eri allikatest. Sarnasus tuleb keelte paljususest. Šveitsis saksa, prantsuse, itaalia nii suus kui siin-seal siltidel. Hispaanias mitte vaid katalaani, baski ja muud hispaania keeled, ei, seal on palju inglist ja saksat, mitte siltidel, aga meedias küll. Sult ei eeldata, et sa mingit keelt pead oskama. Oskad, mis oskad, küll me hakkama saame. Pole nagu prantsuse kõrtsus, kus mind ingliskeelse jutu peale lihtsalt teenindamata jäeti. Sest minuga ei osatud midagi peale hakata.
Suht vaene Hispaania on kunagine suurriik ja üks maailmavalitsejatest (Inglismaal, Portugalis sama sündroom) ning neil pole vaja täna tõmmelda ega midagi tõestada, nende identiteet on tugevasti minevikus. Nad on kuningad vaesunud ja maid kaotanud kuningakojas ja vaatavad hajameelselt ja haigutades, kuidas igasugu kontvõõrad nende aastaid remontimata lossis sisse ja välja saalivad. Takistada neid võõraid ei saa, ah, las siis tulevad, ei viitsi neile õieti pilkugi heita. Hispaanias lisandub veel see, et ehkki vaene mees, on tänavune Eesti turist see, kes koos ülejäänud Euroopaga hingitsevale hispaania aadlimehele väikest andamit toob. Aga kuidas kuningas võtab vastu vasallide toodud andami? Kerge käega, andamit vaatamatagi viskab ta selle kuhugi karmanisse.
Šveits on jõukas, Hispaania mitte väga, aga kummaski ei häiri mind minu aukus sokikannad või keeleoskamatus. Sest teisi ei häiri. Olen vaba olema, kes olen.
Ja nüüd lisandub Šveitsi mugavusele veel see, et nad ei korja enam piiril oma viiesejakroonist kiirteemaksu.
Olin tuttava Šveitsi kirjaniku Beatrice’iga kaardikesi vahetanud, et kas saab öömaja. “Tule, tule kogu perega,” ütles Beatrice. Ta on vahel mu lastele kombusid saatnud ja kasvatab ise oma kolme jõmmi. Aga kui ma ta uksekella lasin ja ta pika ootamise peale tuli, ei saanud ma aru, kas ta ei tunne mind ära. Ta oli lihtsalt vait mõni aeg. Nojah, mul on ju pooleteist kuuga Hispaanias habe ette kasvanud. Ma ei osanud paremini kui öelda: “Beatrice, ma olen Peeter.”
“Tead, midagi on juhtunud, Peeter.” Paus. Ma ootasin. “Mu vend tappis ennast kaks päeva tagasi ära.”
Ja ma ei osanud muud öelda kui: “Aa.” Ma olen alati olnud vilets sellistes olukordades midagi ütlema. Kui isal infarkt oli, helistasin ma kiirabisse ja ütlesin: “Saatke üks auto.” Ja mulle vastati: “Helistage taksoparki.”
Seisime ja vaatasime üksteist. Mina, lapsetükid mu selja taga, Tiina, Beatrice. Olin pöördumas ja minemas. Aga ei saanud ka kuidagi öelda, et: “Ahaha, no head aega siis.” Ja minna. Sekundid venisid.
“Tulge ometi sisse, teeme kohvi või teed,” hakkas Beatrice käesolevasse hetke kohale jõudma, ma ei tea kust kaugelt.
Juba viie minuti pärast rääkis ta sujuvalt, mis oli juhtunud, poetades vahele absurditundelisi fraase, mis mulle tema juures on alati meeldinud.
Paari lausega sain aimu loost, mis raamatus mõjuks nagu literatuur. Beatrice’i vennad, kaksikud, keskealised mehed, on kogu elu koos kala püüdnud ja järvel paadis tülitsenud. Nad pole homoseksuaalid, aga nad pole kunagi abiellunud. Ja siis läheb üks ja heidab ennast rongi alla. “Jah, ma teadsin, et ta läheb,” ütleb teine. “Aga mina teda takistama ei hakanud.” Ja siis kaob see teine ära.
“Oh, ma näen oma aknast neid ronge, ma nägin, et rongid seisavad, seisavad tunde, aga ma ei teadnud, miks,” räägib Beatrice, “ja siis sain ma teada. Ta hoiab kätt alakõhul, nagu rasedad hoiavad: “Ma pidin eile Pariisi sõitma, asjaajamised. Millega sinna ikka sõita – rongiga. Ja rongis oli mul kogu aeg see must raske valu kõhus. Pariisis oli külm, külm, külm ja ma ei ajanud seal ühtki asja, milleks ma olin läinud. Mõttetu sõit. Ah, emal on raske. Ta rääkis ikka, et pole abielus olnud mu isaga, vaid oma kaksikute lastega, kes kasvasid, kasvasid vanaks, aga mitte täiskasvanuks.”
Vaatasin oma lapsi. Jah, sulle tundub, et hoiad neid ja söödad ja siis millalgi viskad jalad seinale ja ehk jood nende külmkapist õlut. Aga kunagi ei tea ette.
Mu lapsed traavisid mööda suurt maja, ronisid kuhugi teisele korrusele mängima ja siis kondasid mööda suurt kööki ja otsisid huvitavat sööki. Üheksakuune Rotike-Margarotike kakerdas põrandal. Mu laste lärm võttis pinget maha. Beatrice’i lapsed tulid koolist. Lobisesime tunnikese, jõime kohvi. Läks pisut kergemaks.
Olime minemas. “Oota,” peatas meid Beatrice: “Mul oli ju kook ahjus.” Ta läks jooksujalu ahju juurde. “Oh, see on ju tuline, aga mis siis.” Nuga ta käes peatus hetkeks koogi kohal ja siis lõikas ta koogi kaheks ebavõrdseks tükiks. Keeras suurema tüki fooliumisse ja tõi käes hüpitades Tiinale: “Seda pole palju, ega?”
Beatrice’i kook täitis Opeli safranilõhnaga. Murdsime kuumalt ja sõime.
Aga me olime siiani tulnud alt Granada juurest jutti kaks ööpäeva, sest Opel vedas haagist üsna laisalt ja Tiina otsis odavate hotellide kataloogist öömaja: “Kas veame Saksamaale välja. Münchenisse?”
“Ärme sõida enam üle Zürichi, seal oli kiirteedest mingi imelik pundar, mäletad, kuidas sa seal teid otsides jamasid. Sõidame parem otse üles Karlsruhe või Frankfurdi peale.”
“Et seekord suurte mägede vahelt ei lähekski?”
“Vaata, kas lisaks Lausanne’i Formulale on mõni Šveitsi juurde tulnud?” Lausanne’i Formulat me teadsime, aga see polnud enam teel. Baselis oli odav Etapi hotetl. Helistasin sinna: “Can I book a room for tonight?” – ei mingit probleemi inglise keeles suhtlemisega.
“No problem, I’ll give you reservation number in a sec. You’ll just have to come in before seven pm.”
Jäin korraks mõtlema, kas ta ikka meid viiekesi tuppa laseb. See on eeskirjade vastu, aga Berliinis ei huvitanud see kedagi. Grenoble’is lasi aga reception’i kutt meil ennast läbi automaadi sisse möllida, et tema poleks viit inimest tuppa minemas näind. Ette on nähtud kolm. Tuletõrje-eeskirjad või ma ei tea mis need keelavad. Aga tuba laia voodi ja nariga on muidugi suurem kui meie haagismaja, kus me viimane poolteist kuud viiekesi olime maganud.
Baseli juures ei leidnud ma kiirteelt õiget mahasõiduteed. Lootsin, et Etapi silt paistab kiirteele ära, olin jäänud seda passima ja õigest junction’ist mööda pand. Helistasin üle.
“Ei, me ei paista kiirteele, me oleme suure IKEA poe taga.”
“Ma nägin seda IKEAt,” mäletas Tiina.
Baseli Etap oli hiljuti avatud ja lõunamaise olemisega reception’i-tüdruk reegleid rikkudes ja viiest seltskonda sisse lastes pisut närvis: “Oeh, ma uurin, mis ülemus arvab.” Aga sisse ta meid lasi: “See on reeglite vastu, aga me teeme erandi.” Ta ei teadnud uue töötajana, et kui sandi sauna lased, ronib ta ka lavale. Et hommikul toon ma hõlma all tuppa kahe plaadiga elektripliidi, kopsikud ja panni. Keedan kohvi ja kartuliputru ja praen hispaania sinki pudru sisse. Ehk õnnestus see mul nii hästi, et ta ei saandki teada? Sihtisin küll, et ajaks, kui meid välja hakatakse viskama, oleks lastel puder juba kõhus.
Kunagi tundus hotellitoas salaja söögi tegemine mulle eriti hale ja popslik. Vist pärast seda, kui ma Hollandi hotelliseinalt veerisin pikka ja vigast venekeelset epistlit, mis tubase keetmise keelas. Ma ei tahtnud sovett olla. Aga nüüd ma olen kohanud laia maailma reisumehi, kes teevad külma rahuga kõike, mis olemiseks vaja ja mis kõrvalolijaid just jubedalt ei häiri. Ja nende hulgas on nii rikkaid kui vaeseid. Reisimine võrdsustab. Okei, väga rikkaid tunnen vähe. Nemad enam hotellitoas vorsti praadida ei suudaks.
Hotellitoas kokatud kartulipuder singiga (sibulat praadida ma siiski ei riskinud) oli nii hea, et ma mõtlesin, et peaksin selle traditsiooniks muutma.
“Mis oleks, kui teeksime aasta pärast jälle salaja Šveitsi hotellis siukse hommikusöögi?”
“Minugipoolest, aga siis peab enne Hispaanias singi järel käima.” P>
Singikärsatamisest kippus tuba suitsuseks. Pelgasin, et hea singihais lehvib varsti üle hotelli. Keksisin panniga akna juurde ja rihtisin, kas ma saan panni välimisele aknalauale jahtuma sättida. See oli liiga kitsas. Aga me olime esimesel korrusel. Kõõlusin pisut kõhuli aknalaual ja torkasin panni vundamendiäärele. Viskasin pilgu peale, mis multikat need poisid mul vahivad.
“Too, segame nüüd singi pudrusse,” hüüdis Tiina.
Koukisin panni tagasi.
“Issi, aga näita, kus sa seda panni hoidsid?”
“Vaata aknast välja, akna all vundamendiääre peal.”
Ekke piilus: “Issi, aga siin istub üks suur koer.”
“On või?” kergitasin pannikaant, sink oli justkui puutumata. Ja ma ei täinud šveitsi koerale aknast kuuma sinki visata. Kulub seekord omadele ära.
Tuleb välja, et Šveitsis ma ei näinud suurt muud kui kiirteeäärseid mägesid ja multikat hotellitoas. Jah, tõsi. Aga ma olen aastaid juba katsunud reisides vältida liiga paljude asjade nägemist ja kogemist. Ennast ei tohi ära väsitada. Muuseumides kondamise asemel istun ma pigem päevakese ühes ja samas kohvikus ja lasen maailmal mööda libiseda. Sealtki tuleb infot nii palju, et pea on varsti seda täis. Oma turvalist ringi tuleb kaitsta panniga vehkides ja lapsi ümber enda keerutades, muidu saad liialt võõrast värki täis ja väsid. Oma rumalust tuleb hoolikalt hoida, et võõras tarkus väetit aju ei uputaks. Sest olen reisides aru saanud.
Saksa vanaproua kämpingus pidas meid Rumeenia mustlasteks ja alguses ma pisut tõrkusin, aga nüüd ma olen omaks võtnud, et olgu mu isa Eesti metsamees ja ema Eesti apteeker, mina ja kogu mu pere, meie oleme tõepoolest Rumeenia mustlased, mis ma sest ikka salgan ja tagasi ajan.
Ja mis see kiirteel autos istumine teistmoodi on kui kohvikutoolis. Istud oma turvalisel territooriumil, rüüpad termosest kohvi, haukad naise tehtud võileiba ja lased maailmal mööda libiseda.
