Sildam
Sildam määrab kokkusaamise Viru hotelli lobibaari. Paneb suitsu ette (Marlboro Light), loetleb pool tosinat isikut, kellest Ekspress tema asemel kirjutada võiks, ja sama soojaga lisab, et ära jumala eest ütle, et mina soovitasin.
"Jaa. Siseheitlused olid tõsised!"
Sildam peab talumatult pikki pause.
"See algas viis päeva pärast presidendivalimisi ja oli minu jaoks täiesti ootamatu. Kaks korda ütlesin ei. Ja siis mingil hetkel ütlesin jah!"
Ma läksin Brüsselisse lugu kirjutama, kuidas Toomas Hendrik Ilves asju pakib. Ka Brüsselis ütlesin ma talle ei. Et parema meelega elan kaasa presidendi tegemistele Postimehe maja neljandalt korruselt..."
Sigaret põleb näpu vahel.
"Tulin koju, kirjutasin loo valmis ja siis vajutas Ilves pedaali põhja.
Ja kui ma siis lõpuks... mis ta nüüd oli... kolmapäeval, 11. oktoobril, Kadriorgu jalutasin ja mõtlesin, et mis mul siis nüüd selja taga on, tuli meelde Eda-Inese laul "15 magamata ööd"."
"Omlett, palun!" hõikab Sildam ettekandjale. Tõsi, mitte Viru lobibaaris.
Kui ettekandja vastab, et "meil kahjuks menüüs omletti ei ole", arenevad sündmused järgmiselt. Sildam teatab sisendusjõuliselt, et ettekandja laseks köögis lüüa pannile paar muna, praadida veidi leiba ja lõigata sekka päikeseküpset tomatit. "See pole ju raske!" hüüab Sildam. Ja muna peab olema praetud õrnalt ja ühelt poolt.
Sildami läbilöögivõime on mõtlemapanev.
Kunagi kaheksakümnedate teises pooles leidis Sildam ennast olukorras, et ta on Odessas ja kojusõidupiletit tal ei ole.
Sildam lähenes punase peaga vagunisaatjale (Olja) ja teatas usaldusväärselt häält madaldades, et tal on kohvris eriti tähtsad dokumendid (tegelikult oli must pesu) ja et need tuleb maksku mis maksab Odessast Moskvasse toimetada. Ja et asi oleks usutavam, aheldas Sildam portfelli endale ümber käe.
Muljetavaldava enesekindlusega jalutas Sildam kaheksakümnendatel sisse Viru hotelli Inturisti hommikusöögilauda. Rääkis paar sõna šveitseriga, laskis tervitada Fjodorit (või Filippi vms) ja oligi sees.
Küpsete daamidega oskab Sildam eriti filigraanselt ringi käia.
Kaua aega elas Sildam ühiskorteris Kodu tänaval roosa krohviga majas, ise magas ühel pool kappi, ema teisel pool.
Käisin Toomasel mitu korda külas. Kaks asja avaldasid mulle tõsist muljet. Esimene oli Sildami jutustus oma naabri hamstri traagilisest saatusest. Uurimuse käigus, kui võimekas ujuja on hamster, asetati lemmik kempsupotti, tõmmati vesi peale ja selgus, et kuigi osavaks ujujaks hamster ei osutunud - läks veega kolinal alla.
Teine, ja tegelikult põhiline asi, mis muljet avaldas - kodused kombed.
Laudlina, serviis, kuidas ema suppi serveeris ja pannkooke ja teed.
Aga suhtlemine - veidi vanamoodne, viisakas. Räägiti raamatutest, teatrist. Siin ma tajusin, kust on pärit Toomase kombed. Teeb uksi lahti ja aitab mantleid selga. Ja et miks vanemad leedid alailma imestasid: milline kasvatus!!!
"Hei! Seis!" kajas Tallinna vanalinna tänav 70-80ndate vahetusel teismelise Sildami kurjast hõikest ja hetk hiljem jooksis Sildam dermatiinmantli hõlmade lehvides pahategijatele järele.
Hannes Astok, Tartu linnavaolikogu aseesimees, Sildami koolivend ja kaaslane noorteliikumisest Kodulinn on Sildamile helistades tihtilugu kuulnud, kuidas tema kõnetatu ärevalt hüüab: "Oota, siin mingi pätt togib teist, ma lähen vahele!"
Kodulinna ekskursioonil Jerevanis (ca aasta 1981) elas Astok Sildamiga ühes toas. Vaatamata Astoki harrastele meeldetuletustele, et öö on magamiseks, käis Sildam iga tunni tagant vannitoas prussakaid hävitamas. Sellega kaasnes tulede vilgutamine, vee tõmbamine, karjatused vannitoas ja uste prõmmimine.
Toomasele meeldis action. Kolm aastat järjest tegi Sildam raskestikasvatatavate poiste malevarühma ja aitas neid järjele.
Mäletatakse rääkida, kuidas Sildam tänaval poisse taga ajas, kes võrriga sõitsid - jooksis järele ja kiskus sõidu ajal sadulast -, ja kimbutas punkareid ja muud kahtlast rahvast. Merle Jääger on selle peale siiamaani tige.
On räägitud Sildami sidemetest KGBga.
Ühel kevadisel päeval (22. juunil 1992) astusid Jaan Toots ja Kalle Klandorf ootamatult Kuku otsesaatesse, automaatidega eriteenistuse mehed seljataga, ja lugesid ette paberi, kus Päevalehe ajakirjanikku nimetati agent "Kristjaniks".
Täpsemalt pole hiljem keegi midagi tõestada suutnud.
Sildam Viru lobibaaris suunab suitsujoa rahulikult laua alla: "Kristjani ma jätaksin ajalukku!"
Sildam on väljunud tavalise ajakirjaniku rollist. Ime, et ta üldse ajakirjanikuna nii kaua vastu pidas. Ta teab palju, ta kohtub tähtsate tegelastega. Vestleb, arutab, küsib ja räägib ise.
Tavaliselt on nii, et kui midagi kuuldakse, joostakse, peod higised, toimetusse ja pannakse kõik kohe kirja.
Järgmisel korral ei ütle allikas ajakirjanikule enam tere ka. Sildam ei reeda oma allikaid ka kõige eraviisilisemates vestlustes.
Kunagine alluv Postimehe uudisteosakonnast ja nüüdne välisminister Urmas Paet tunnistab, et Sildam on andnud talle mitmeid ideid, mida teha näiteks Moldovaga. Tema tegevus on väljunud ajakirjaniku töö raamidest.
Ta on maailmaparandaja tüüpi. Ta tahab, et midagi muutuks.
Sildam: "Tõepoolest. Hea tunne on, kui kirjutad loo ja pärast seda saab Kilingi-Nõmme eluaegne emakeeleõpetaja Eduard Mäetagas endale kodakondsuse." (Tal oli päritoluprobleem, hoolimata sellest, et ta on olnud eluaeg õpetaja.)
"Või kui kirjutad Petseri Eesti koolist, selle läbivajuvatest põrandatest ja et lapsed ei saa sooja toitu. Ja kui sulle helistab pärast Orissaare internaatkooli direktor Rita Kaljus ja pakub Petseri kooli jaoks elektripliiti (mille ta on ise ostnud) ja Eesti Post viib selle Tartusse ja haridusministeerium toimetab Petserisse edasi."
Sildam: "Ma olen olnud Postimehes üle kümne aasta, ajakirjanduses üle kahekümne. See mudib ikka parasjagu. Aga ma olen Postimehele fantastiliselt tänulik. Et ta on mulle nii palju vabadust andnud ja...."
Ja Kadri Liik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht, räägib (naerust tõsises hapnikupuuduses), kuidas ta Sildamiga Moskva Eesti saatkonnas pelmeene praadis ja kuidas saatkond hirmsa kärsahaisuga täitus. Ja tunnistab, et just Sildam oleks olnud paras Moskvasse korrespondendiks saata. Teda oleksid venelased võtnud tõsiselt.
Ühel hetkel Sildam Viru lobibaaris elavneb: "Ma paluks nüüd kirja panna! (Järgneb etteütlus, mille käigus tulevane pressinõunik hääldab sõnu eriti pikkamisi ja pidulikult.)
"Selle, et mu elu nii on läinud, võlgnen ma... Palun kirjuta! Esiteks Madis Jürgenile, kes meelitas mind keskkooli ajal Kodulinna ajakirjandusringi, 1980, sest mul oli isalt kingiks saadud fotoaparaat (Zenit E. Zenit käib tseti ja ühe i-ga!)... Ja teiseks Toomas Mattsonile, kes 1996. aasta kevadel näitas mulle teed Postimehe toimetusse!"
Sildam kustutab suitsu - see on tal poole tunni jooksul kuues - ja asetab käed tooli käetugedele.
"Ja paluks seda viimast lõiku mitte välja redigeerida!"
Ja läheb.
Tiina Mägiga (endine telerežissöör, noorteliikumise Kodulinn eestvedaja) arutame mõnda aega, et vaata, kuhu nüüd vana sõber lõpuks jõudnud on.
Mägi: "Aga jah. Kodulinna ajakirjandusringis mõtlesin, et lähen hulluks. Nii kirjaoskamatut inimest kui Sildam ei olnud mina varem näinud!"
Aga läks paar aastat ja Sildam oli Noorte Häälest ja Sädemest tuntud nimi.
Mägi: "Jah. Ja ma vahel mõtlen: issand, mida küll teeb tahtejõud!!!"
Toomas Mattson oma nukras elektronkirjas tõdeb, et Kadriorg saab endale spetsialisti, kes tunneb inimesi ja kes tajub riiki. Ja et äärmiselt diskreetse ja delikaatse inimesena saab Sildam ajada asju ja seada suhteid viisil, mille puhul kõik osapooled saavad säilitada oma näo ja väärikuse.
Sildam ütles - oo, kui õudne!
"90. aastate alguses krimireporterina oli ta suisa teatud mõõdupuu asjadele. Ma ei mäleta, kas ma olen seda kuskilt kuulnud või kuskilt lugenud, aga stoori on järgmine. Kõmulehes Post ilmus esiküljel pealkiri "Sildam ütles - oo, kui õudne". Milles siis asi? Pealkiri tõmbab kahtlemata lugema. Tegelikkuses oli keegi Posti reporter seisnud Tallinna Kaubamajas jõulude eel pikas sabas, kus seisis ka Sildam, kes oli tulnud endale kuusejalga ostma - sellist, kus on see veeanum all. Ja just siis, kui saba jõudis Sildamini, olid kuusejalad otsa saanud. Ja Sildam ütleski müüja teate peale:"Oo, kui õudne!"
Kuidas Sildam Kihnus tantsule sai
Kunagi kadripäeval sattus Sildam Kihnu (rahvamaja oli äsja põlenud) ja seal läks hirmsaks peoks. Kuskilt aeti välja traktor, rahvas löödi traktori peale ja sõideti kõrtsi, mille nimi oli Pombei. Sildamile tõmmati selga kasukas ja rätt seoti pähe. Ja järgmisel hetkel võttis vana ja vindine ja pisut küürakas Kihnu kalur Sildami tantsima ja Sildami kogukas figuur paistis ähmasele meremehele tõsist huvi pakkuvat.
