Juba bändi entrance oli vägev - kui mälu ei peta, siis Beethoveni taustal marssisid lavale neli tegelast, kel  sedasorti pateetika ja macho panemisega küll väga vähe pistmist oli. Metalibändide fännisärkides võib endale muidugi säärast klassikalise rokibändi Üleva trikki ju lubada. Ja ega vist klubist rokilavale muudmoodi ronida ei saagi, kui paroodiana. Kuid nende esinemine polnud muidugi mingi paroodia, pigem on tegu klubimuusika ja bändikultuuri uue alliansiga.  Ralph Myerz pole mingi kitarrikangelane, vaid tohutu tehnika alla mattunud lava tagumises osas vaikselt ja rahulikult tegutsev nokatsiga tegelane, Metallica särgiga muide. Põhiosa showst higistasid publiku nimel hoopis kaks go-go trummarit, kes mängisid oma instrumente toolil püsti seistes, lihtsalt püsti seistes ja üldse igatpidi omavahel biidi-dialooge pidades. Just klassikalise bändistruktuuri pahempidipööratuses ja kergelt iroonilises suhtes iseendasse seisnebki minu meelest Myerzi & JHB fenomen. Mehed rokkisid mõnuga ja võimendasid digitaalset biiti trummidega ning kõikjalt kokku laenatud helikeelte seguga. Flaier nimetas seda kokku chill-out jazziks, kuid minu meelest on Myerz sedasorti sektidesse lahterdamiseks liialt laiahaardeline. Ta lihtsalt keeldub kategoriseerimistele allumast.

RM & JHB on järjekordne kinnitus sellele, et sellisest arusaamatust Norra linnast nagu Bergen tuleb praegu huvitavaid kultuurinähtusi. Ja jõudu Jazz N´Motionile sedasorti artistide maale toomisel.